2 päevaga 65km

Et Tartu Maraton jättis hinge arvamuse, et koht lõpuprotokollis pole just kõige õigem (siiski nagu teada protokolli ei kirjutata, et suusk ei libisenud ja teisi hädasid), siis paar päeva peale TM tuli tahtmine Haanjas ära käia ! Registreerimise jätsin ikka viimasele sooduspäevale, et mingigi ülevaade oleks ilmast. Kui ikka lumi hakkab ära minema, siis pole ka mõtet regada, aga www.yr.no lubas ikka vähemalt öösiti pikalt külma. Nii saigi nimi üles antud. Samas oli teada, et 08.märtsil on õhtul pillimäng. Lubasin endale, et üritan ikka veidi ette magada ja juubelilt esimesel võimalusel ära tulla. Kui Haanjanädal kätte jõudis planeerisin viimase trenni teha teisipäeval ja ülejäänud päevad puhata. Läks aga nii, et teisipäeva pealelõunal hakkas kuidagi imelik olla, tekkis uimasus ja isegi väiksed värinad, mis koju jõudes lõppesid iivelduse ja palavikuga. Siiski ei suutnud ok....., selline loll organism mul on, elus ainult 2x sellega hakkama saanud. Järgnes unetu öö koos lemmikkoha WC-ga. Järgmine päev olin tühi-tühi. Tööle ei jõudnudki. Tekkisid mõtted, kas ikka tasub üldse Haanjasse minna. Õhtuks siiski juba parem ja neljapäeval tööle. Viimase otsustamise mineku suhtes jätsin laupäeva hommikule. Reede õhtul viisin sellegipoolest suusad Raulile hooldamiseks, peale seda pillimäng kuni kella 01.15-ni . Teine pillimees küll palus hoolega kaaluda - "kas õks tasos' hinnäst tappa !"  Koju sõites sadas kerget lumekest ja temperatuur oli - 12-lt tõusnud -7-ni, magama kell 01.50. Hommikuks oli taevas selgeks läinud ja külma tublisti üle 10 kraadi. Otsustasin, et lähen ! Samas otsustasin, et lähen matkama -  ilus ilm, tõenäoliselt palju rahvast, jne ! Hommikusöögiks kerge (juubelisöögid veel sees) puder singi-juustusaiaga ja lisaks mineraalvesi ning jõujook. Kell 9 saabusid Toivo ja Rein ning sõit Haanja suunas algas. Jututeemad- ilm, suusad, määrded, eelmised maratonid... Kohale jõudsime paar minutit enne 10. Jäi tund stardini. Mina (kõige noorem :) ) jooksin numbrite järgi. Teised hakkasi suuskadele pidamist panema. Rahvast oligi kõvasti. Ka tuttavaid. Tagasi jõudes asusin oma suuskadele pidamist panema. Soovitati universaalset VR45 ja 3 kihti. See tehtud. Number selga, WC ja suund starti. Asetasin suusad oma stardigrupi suhteliselt ette-otsa, teise ritta, läksin soojendust tegema. Suuski ei proovinud kordagi enne. Jätsin kõik lootuse peale ja veelkord mõttesse, et kui libiseb siis sõidan, kui ei, siis matkan. Esimeste start anti vist isegi minut enne 11 ja edasi gruppide kaupa väikeste vahedega. Meie grupp jõudis stardikanga alla 11:05. Seal olin vajunud kuidagi kolmandasse rivvi, kuid peagi algav tõus ja HÄSTI PIDAVAD ! suusad võimaldasid kohe grupi etteotsa liikuda. Üritasin kiirelt anda hinnangut suuskadele üldse. Peale teist tõusu olin veendunud, et suusad peavad raudselt. Aga libisemine tundus pisut kange olevat, aga kui laskumisel libisesin pisut teistel (sama stardigrupiga suusatajatel) eest, siis taha ei vaadanud ja lükkasin hoogu juurde. Kui väikse ringiga tagasi staadioni juurde jõudsin, hakkasid tulema vastu eesstartinute (numbrid 500-ga)seljad. Ja kui piltidelt vaadata, siis olin vist lausa esimene 600-ga numbritest. Samas hakkas veel paar kilomeetrit edasi liikudes minust mööduma üksikuid tagapool startinuid. 5km vaheajapunktis olin päris kiirelt, alla 17 minuti, 411 koht. Aga siis algasid ka suuremad tõusud ja kuna järjekordasid eriti polnud, siis tuli ka liikuda ilma puhkuseta. Kui olin jõudmas teist korda staadioni lähistele (~9km), tekkis joogijanu ja ramm saigi otsa ! Võtsin "käigu välja". Mõtlesin, et kui näen kedagi joogipudeliga, siis võtan julguse kokku ja viskan häbi maha ning küsin juua... aga ei kedagi :( Venisin siis edasi rahulikult. Algas Haanja 3km ring koos laskumistega, sain pisut puhata, siis jälle tõus ja jälle joogijanu. Teadsin, et mitte kaugel peaks olema 1. toitlustuspunkt. Ega ta ikka veel lähedal ka ei olnud, vahepeal möödus keegi Kobras klubist (vist Karl Kürsa). Aga TP-sse ma jõudsin. Olin ahne ja janukas ! Lõpuks tuli ikka sealt lahkuda :)  Lootsin, et jõudsin taastuda, aga järgnev tõus oli nii ränk, et taas tekkisid mõtted jätta pool rada sõitmata. Andis tunda nädala sees olnud haigus. Siis tuli jälle pisut laugem maastik ja taastumine. Jõudsin pöördekohani, kus vasakule suunas 22km. Üle 1 sekundi siiski ei mõelnud, sõitsin otse ! Olin mõelnud, et vaja kaasavõetud geel ära "hävitada", sest jõudu ikka nappis, aga 2. TP tuli kuidagi ootamatult ja otsustasin, et ei hakka aega raiskama geeli taskust välja koukimisega. Rühkisin edasi. Tekkis seltskond, kes vahel ees - vahel taga. Põhiliselt mööduti minust tasasel või lamedal tõusul, mina sain järgi järsul tõusul ja möödusin omakorda laskumisel. Samas ka laugel laskumisel sain paaristõugetega väikese edu. Olenemata headest suuskadest jõudis poolel rajal järgi Enn Jaama, kes startis minust küll 22 sek hiljem ja 5km punkti läbis lausa 2:30 minust hiljem. See näitas, et minu tempo oli parajalt langenud, matkatempo tasemele. Ajasime ikka mõne sõna juttu, küsisin kaugel Külli (Jaama) on. Pidi 50 meetrit taga pool olema. Tasasel maal siiski Enn vaikselt libises eest ära. Jäin tagant lähenevat Küllit ootama. Kuid tõusud ja langused tõid Ennu jälle nägemisulatusse ja lõpuks geel ja TP ning peale seda nägin et Enn seisab raja kõrval ja kougib samuti geeli. Eks temalgi tekkis raske hetk. Soovisin talle veel jõudu ja liikusin omas tempos edasi. Ei hakanud väga tagasi ka vaatama. Viidad kilomeetritega tulid ladusalt vastu ja mõtted hakkasid liikuma "mõrvari tõusu" peale.  Kuuldavasti pidi see olema ~3,5 km enne lõppu. Nädal tagasi Eesti Maatalimängudel orienteerumisevõistlustel sai seda juba korra "maitstud". Tookord ise valisin selle teevariandi. Seekord oli rada "parem", aga tundus veel raskem, kuna siiski ajaliselt juba üle 2,5 tunni lihaseid piitsutatud. Tõusu lõppedes vaatasin tagasi ja selgus, et olin kenasti tulnud. Tükk tühja maad oli seljataga. Või siis minust järgmine oli tekitanud tropi. Viimase 3,5 km peal enam keegi minust mööda ei saanud. Ise "neelasin" vast veel 5-6 konkurenti. Viimasel tõusul soo pealt tõustes lausa lendasin kahest mööda - midagi oli vaja veel (endale) tõestada ! Vahetult enne lõppu hõikas veel keegi mind nimepidi,  "Einar, juurde-juurde  !" Ei suutnud eristada rahva seast , eks see viimane tõus võttis viimase. Arvan, et see oli mu onupoeg Viktor, kes oli oma pojale (Rauno) tulnud kaasa elama . Veel finiši sirge ja saigi läbi. Kella mul polnud. Vaatasin finišis ringi, kas keegi saaks aega öelda. Nägin, et üks lõpetaja omas seda. Küsisin siis kella, kuid mind vaadati küsivalt. Küsisin uuesti. Vastati midagi, aga mitte eesti keeles. Siis küsisin inglise keeles, et mis aeg on. Ta näitas kella pealt ja seal seisis 2:24 !?. Jätsin lihtsalt meelde ja liikusin vaikselt edasi supiköögi poole. Mõtlesin, et ei hakka auto juurde minemagi, vaid söön ära ja siis kohe kodumatk, sest nagunii teised ootavad. Supp (maitsev seljanka) ja võrokestel omavalmistatud leib söödud. Nägin, et ka Rein just (juba ümberriietatult) asus suppi sööma. Uurisin tema tulemust - 2:35. Mõtlesin, mis siis ikka, sain vist kolmveerand tunniga ära, kui finišis olnu käe peal näitas 2:24 ehk 14:24  ehk mul peaks siis olema aeg (viitstardi 5min maha) ~ 3:20. Auto suunas minnes põikasin veel sekretariaadist läbi, kus olid esimese 250 ajad üleval. Rein oli siis 207 , võitja isegi 1:55-ga finišis ! Auto juurde jõudes sain ka Toivo aja, mis oli ~2:50. Mõtlesin, et hea seegi, et sain parema aja, kui 2011 (3:28) . Sõitsime koju, teemad ikka samad, ilm, suusad, määrded, eelmised maratonid ja lisaks rajal saadud elamused. Koju jõudes pidin ikka kohe arvutist järgi vaatama, et mis siiski mu aeg siis täpsemalt jäi. Keegi oli maratoni kommentaaridesse lisanud lingi, kus jooksvad tulemused veel järjest täienesid. Minu aeg ja koht oli ka olemas... ja oh imet, see aeg mis finišis mulle näidati, oli tõenäoliselt kellegi lühikese distantsi sõitja raja läbimise aeg :) . Minu aeg oli protokollis hoopis 2:59:07 S.t. isegi 29 minutit oli võimalik kiiremini sõita, kui 2011. aastal. Jess ! Ja kaotus Toivole "ainult" ~10min . Võitjatele siiski üle tunni :)
Haanja maratonile tahaks veel minna ! Raske aga ... kui selline eesmärk seatud, siis mõnus !

Aga miks pealkirjas 65km? Sest järgmisel päeval Värskas ju traditsiooniline Suusasõit 20km. Sel aastal siiski ~23km.
Eelmise päeva väsimus oli küll kontides, aga mitte sellisel määral, et rahulikult 20km ei jaksaks läbida. Samas ka plaan nr 2 uute Salomoni suuskadega normaalse tulemuse saavutada. Kehvemal juhul sõita lihtsalt Emilyga koos, vajadusel vedada teda ! Ei läinud miski plaani järgi. Stardis sain küll ilusti minema, aga ~5 km pärast sain taas tunda seda (TM) tunnet, et suusad ei libise teistega võrdselt. Liivikule jõudes nägin veel üsna lähedal eessõitvaid konkurente, kelle hulgas ka Ingrit. Kui aga liiviku osa läbi sai, olid nad juba kadunud ja hoopis tagant tuli Emily koos Kristeliga ! Veel kilomeeter ja nad oli mul järel. Lasin Emily mööda. Paar kilomeetrit loksusin koos nendega ja siis peale järsku laskumist ojale, lasin mööda ka Kristeli ning läinud nad olidki. Ise ka ikka ei seisnud just, aga kuidagi ei suutnud tüdrukutega tempot hoida. Mõtlesin, et Emily ei pea küll seda tempot 2 ringi vastu, Kristelil oli ju ainult 1 ring, tema võis rabelda lõpuni. Kui esimene ring läbi sai, nägin veel joogipunktist II ringile väljuvat Emilyt. Võtsin joogi ja kohe jõudis järgi ka Indrek (Mahla), kes stardis näitas oma ~10 aasta vanuseid roosa tallaga Visusid, kommenteerides, et ei ole selline igapäevasuusataja, et oleks vaja muretseda endale kaasaegsed suusad. Mu tuju oli ikka korralikult rikutud. Algselt ei pidanud Indrekut enda konkurendiks :( Üritasin siis koos Indrekuga II ringi läbida ja eelarvamusega, et Indrek on I ringiga ennast ületanud ja kustub II ringiga ära. Aga ta oli ikka oma jõudu ühtlaselt kulutanud ja libises vaikselt mul eest ära...Lõpus said siis Emily ja Indrek omavahel jõudu katsuda, Emily seekord võitis Tulemused Kuigi ei läinudki suurte lootustega, siis tulemus ikka allapool arvestust. Esimene kord, kui kaotasin Emilyle ja ka Kristelile (10km peal). Põhjused : 1. väsimus + vasaku rinnalihase valulisus II ringil (vist ikka eelmise päeva pingutusest), 2. suusad jäid hooldamata, võtsin lihtsalt seina kõrvalt (lõpuks olid põhjad suht "valged"). 3. Rajad kohati pisut kitsavõitu - Kristelile ja Emilyle jälle eelis minuga võrreldes. Lõpus saigi libisemist proovitud. Mul ikka kõige kehvem, siis Indrek, siis Emily ja proovijates parim Reinul (Toomas).
Veelkord kinnitus, pean õppima suuskade "tegemise" ära koos vastava varustuse hankimisega !

73 km

Seni on ikka olnud emotsioon põhjuseks, et midagi kirja panna - kas artikkel või blogi... Seekordki olemas emotsioon... ei teagi kuidas seda võtta, tundub negatiivne ... aga pikas perspektiivis mine tea ...
Algusest. Teema on Tartu Maraton.
Olen praeguseks hetkeks osalenud sellel "suusatajate laulupeol" 6 kord. 1984,1987,1991 siis pikk paus ja siis 2011-2013. Jätkaks niiakaua, kui tervis alt ei vea,  kuni tervis alt veab. Kui eelmise aasta juunis tekkinud vasaku puusa probleem, ei lase enam korralikult suusatada, siis sõidan paaristõugetega ka selle 63 km läbi. Vot selline plaan. Sest viha (eriti enda peale) on ikka päris suur. Ikkagi omast arust sportlane veel !

Aasta    Start   Finish    Aeg       Koht kl         Kommentaar
2011    4960   3558    5:55:17   M45 321   Sõitsin Kaisaga koos 40km, siis andsin tuld,                   möödusin 20 km jooksul ~500-st. Külma -20, lõpus -15 Suusk lippas hullult hästi.
2012   3495     2163  4:46:45    M45 258  Sõitsin üksi, pool maad oli suusk OK , siis hakkas sadama ja
                                                                 ilm soojenes. libisemine halvenes, aga jaksu oli lõpuni punnitada.

2013  2191      2586  4:36:01    M45 320  Pisut pikemalt...Mõned tuttavad kellega võrrelda

 

koht

nr

nimi

MATU

ANDE

KUUTSE

PEEBU

PALU

Eelviim. Vaheaeg

HELLENURME

Viimane vaheaeg

finish

vanus_kl

kl_koht

kordi

574

539

Toomas Rein

0:36:37.9

1:13:50.9

1:45:29.3

2:10:31.0

2:35:07.8

0:24:13

2:59:20.4

0:33:47

3:33:07.5

M50

25

21

730

863

Meitus Jaanus

0:39:04.9

1:17:55.1

1:50:38.4

2:16:38.4

2:41:54.2

0:24:05

3:05:59.4

0:32:21

3:38:20.6

M45

99

4

854

947

Loosaar Vahur

0:41:00.6

1:21:04.1

1:54:42.3

2:20:49.8

2:46:07.9

0:24:28

3:10:35.1

0:32:48

3:43:23.6

M45

118

8

1362

1674

Toomas Toivo

0:42:01.7

1:23:10.9

1:58:27.9

2:27:42.3

2:55:51.9

0:26:23

3:22:14.6

0:37:40

3:59:54.0

M55

45

8

1858

1561

Mälberg Meelis

0:44:31.4

1:28:53.5

2:07:01.2

2:37:07.0

3:05:54.4

0:29:05

3:34:59.2

0:39:15

4:14:14.5

M40

385

10

1866

2167

Kalle Rein

0:49:14.0

1:34:18.8

2:11:18.2

2:40:05.0

3:08:45.3

0:28:02

3:36:47.5

0:37:44

4:14:31.1

M35

348

4

2072

2410

Valdmaa Erik

0:46:58.9

1:32:11.8

2:10:39.1

2:41:42.5

3:11:58.0

0:29:31

3:41:29.1

0:40:06

4:21:35.6

M21

554

4

2279

3219

Maidla Meelis

0:49:44.3

1:36:30.6

2:15:24.2

2:47:25.2

3:18:18.1

0:29:02

3:47:20.9

0:39:23

4:26:43.9

M45

291

20

2454

2872

Kalbus Hugo

0:51:57.1

1:39:02.9

2:18:21.8

2:49:34.9

3:20:33.2

0:29:29

3:50:02.5

0:42:03

4:32:05.1

M50

157

17

2586

2191

Raudkepp Einar

0:49:20.7

1:39:11.8

2:21:21.2

2:54:35.0

3:27:21.6

0:29:01

3:56:22.2

0:39:39

4:36:01.2

M45

320

6

3547

2966

Needo Ülo

1:00:57.2

1:54:45.1

2:39:22.9

3:14:51.0

3:49:26.6

0:31:35

4:21:01.9

0:43:07

5:04:08.2

M60

104

15

4028

3888

Joonas Erika

0:57:10.3

1:52:36.4

2:39:42.9

3:17:40.3

3:54:26.9

0:35:14

4:29:40.3

0:49:26

5:19:06.0

N40

54

4

Aga siis sellest maratonist pikemalt.

Kui jooksmine sai suvel joostud (puusa tõttu), siis polnud ma ka veel kindel, kas suusatamine on võimalik. Arvasin, et uisku peaks ikka saama, aga klassikaga võib tekkida probleem. Ei hakanud siiski püssi põõsasse viskama ja esimese lumega tegin katsed ära. Puus lubas liikuda, isegi 1,5 tundi. Edasi ei katsetanud. Kui aega ja ilma oli, sai ikka õhtuti valgustatud rada (1,6km) „hõõrutud“. Päevikut ei pidanud, aga telefoni GPS-iga üritasin võimalusel ikka kilomeetreid lugeda. No 200 sai juba valgustatud rajal kindlalt täis + orienteerumisvõistlused ja veel mõni ilma GPS-ita sõit juurde. Ehk siis 300 ikka. Lisaks veel mõned korrad jõusaalis. Maratoni eelnädalal sai ikka suhteliselt palju mõlgutatud mõtteid ja vaadatud ilmaprognoosi. Lootsin väga, et tuleb külmakraade, et rada oleks hea. Seda soovisin just seetõttu, et kehakaal pole just eriti sobilik pehmel rajal sõitmiseks (pikkus 187 ja kaal koos suusasaabastega ehk ~96-97). Suusad olin varakult broneerinud Ego käest. Väidetavalt 3-4 aastat tagasi Raul Olle käest kasutatutena ostetud, kuid heas korras. Kusjuures samad suusad olen Ego’lt juba 3. korda võtnud TM jaoks. Olin kindel, et ise ei saa suuskade ettevalmistusega hakkama ja lootsin, et vana maratonihunt Rein Toomas aitab mind. Ja aitaski. Lasin ka Emily suusad tal ette valmistada. Parafiin sai kõrgflooriga ja pidamiseks see, mis oli soovitatud TM kodukal VR45. Veel maratoni eelõhtul käisime Emilyga staadionil proovimas, et kas ikka peavad. Kuna klassikajälg ei olnud päris selline nagu TM-l, siis hindasime suusad sobivaks. Pigem hästi pidavaks ja libisemisele väga rõhku ei pööranud. Korra tundus, et Emilyl lippas isegi paremini. Kuna Liisa sai ka 31 km–le üles antud, siis oli veel lahendamata, millised suusad ta saab. Peko’lt laenatud Madshused oli küll hea põhjaga, kui selgus, et painet pole sugugi. Saime Toivoga jutule, et tal ühed vanad Visud. Nende põhjad olid küll päevi näinud, Even nimetas neid isegi „mullasuuskadeks“, kuid paine oli siiski veel olemas. Sai siis mitu kihti parafiini lisatud ja 1 kiht ka pidamist, et hommikul Ülol oleks näha pidamisala ja ta paneks veel 1 kihi juurde. ~kell 00 sain siis voodisse. Uni tuli kiirelt ja äratus samuti. Puder tehtud-söödud, aeg möödus kiirelt ja sõit Otepää poole algas kell 6.40. Ilm oli sobiv, -8. Starti jõudsime õigeaegselt. Sain suusad oma stardigrupi (2001-2500) esimesse ritta maha panna !  Siis viisin oma riietepaki veoautosse, WC ja siis uuesti starti. Kõik tundus väga hea olevat. Avastasin enda kõrval ka startimas Maret Vaheri, kellega küll ei plaaninud võidusõitu, teades tema tugevust. Samas ei saagi vist teada, millal ta lõpetas, sest … ei ole teda ei stardi-ega finišiprotokollis J.

Seistes stardikoridoris rääkis midagi reporter ja kellelegi anti sõna, kuid millest jutt, see jäi helikopteri müra tõttu raskesti arusaadavaks.

Peale stardipauku sai paarikümne sekundi pärast juba liikuma, esialgu aeglaselt ja ettevaatlikult, aga paari kilomeetri pärast juba võis tunda, et pulss on tõusnud. Ja kui esimene järsk tõus oli, mis tuli käte najal võtta, siis ei olnud enam stardikrampi sees. Kuid…miski ei olnud päris see. Ja mida edasi, seda kindlam olin, et mu suuskadel pole väga head „lipet“. Asi sai päris selgeks, kui laugetel laskumistel vajusid mul eest vaevu keppe liigutavad suusatajad, samas kui ise lükkasin ikka isuga. Mõtlesin, et ehk on siis võimalik mul tõusudel see tasa teha, kuid ka tõusud nõudsid kätelt paraja koormuse. Mis siis ikka, lootsin veel, et ehk midagi muutub, lohutasin ennast. I toidupunkti jõudes olin siiski juba päris veendunud, et ei suuda seda tempot pikalt hoida, kuna sõita veel 50km. Ühekaupa möödusid minust tuttavad (Rein Kalle, Meelis Maidla, Hugo Kalbus). Vahetasime lühiinfot. Meelis soovitas suusad teisipidi jalga panna J ehk peab ja lippab paremini. Peebu TP-s otsustasin abi paluda määrdemeestelt. Tundsin seal tegutsevatest Kristo Heinmanni. Kuid lohutust ei saanud, kuna nemad lisasid hädalistele vaid pidamist, aga libisemise parandamiseks kiiret lahendust nad ei pakkunud. Midagi siiski määrisid suuskadele alla, kuid lootust eriti ei andnud. Ütlesin veel isegi neile, et olgu siis kasvõi psühholoogilinegi mõju nagu paljude rohtudega üldse. Lükkasin punktist välja ja kannatasin edasi. Endiselt said isegi kergekaallased mäest enne alla kui mina ja kui mõni samakaaluline trehvas kõrvale, siis tekitas möödudes lausa tõmbetuule. Enesetunnet see ei paranda… Igasuguseid mõtteid tekkis selle 4 ja poole tunni jooksul.

Katkestamine… ei, siis tuleb järgmisel aastal startida tagant poolt.

Miks ei libise … teistel on pulber all, mul mitte, miks ma kokku hoidsin.

Olen vähe trenni teinud teistega võrreldes…. no nad ei lükkagi nii kõvasti, aga liiguvad ikka mööda.

Siis tuli ka mõte, et ehk on pidamise alaga miskit valesti… jah, seda ma ju ei kontrollinud, aga kehakaal ju pole vähenenud, vaid ikka tõusnud.

Päeva nael !  Pean ise suuskade määrimise (ka klassikaks) selgeks saama … Järgmisel aastal tooge mulle suusad hooldamiseks !

Tiksusin siis nende mõtetega edasi, kuni järjest väiksemaks jäi kilomeetrite arv lõpuni. Päris rasket hetke ei tulnudki, kuid tööd tegin pidevalt ja rohkem kui kõrvalolevad kaassõitjad. Kuna korralikku vahelduvsammu lamedamatel tõusudel ei saanud teha, siis kasutasin ikka paaristõuget, mis selja lõpuks valusaks tegi. 15 km enne lõppu oli juba see valu ühtlaselt tuntav, kuid siiski mitte segav. Aeg-ajalt tuli selg lihtsalt sirgeks ajada. Eelviimasest TP-st möödudes oli tunda, et saab sama tempoga lõpuni välja võideldud. Tasasel maal enam eriti keegi minust mööda ei saanud. Vaadates ka viimaseid vaheaegu, siis olin oma tempo suutnud viia võrdseks 2000 koha peal sõitjatega. Sundisin ennast väikese lootusega, et ehk jõuan säilitada koha 2500 seas, ehk siis sama stardigrupp järgmisel aastal. Aga …enne sai maa ja aeg otsa. Parandasin küll eelmise aasta aega 9 min, kuid koht kukkus 423 kohta, mis osaliselt seotud osavõtjate arvuga ja osaliselt üldise parema libisemisega (konkurentidel). Rajal kukkumist ette ei tulnud, külla aga koperdasin korra oma mustikajoogiga põlvili. Ühte kukkumiste seeriat nägin, aga mitte nii hullu.

Lisaks kodus söödule-joodule kasutasin igas TP-s TM pakutavaid jooke. Tavaliselt jõujook ja mustikasupp ning lisaks ikka kurki ja rosinaid, 1 kukli ja 1 banaanitüki.

Enne lõppu kasutasin veel ära pakutud energiakommi ja ka kohvipunktis tegin peatuse.

Riietus oleks võinud olla veel kergem – võrksärk + Peko dressikas oleks olnud piisav, mul oli veel 1 pikk spordisärk lisaks. Õnneks ei higistanud krampideni, mida on juhtunud paaril korral rogainil, kui joogiga pole õigeaegselt taastatud veevarusid.

Lõpetades sain kohe medali kaela ja shokolaadi. Enne ümberriietumist tegin veel ühe kohvi. Märjad(higised) riided kaalusid ikka päris palju. Õhtul kaalul olles oli seda ka näha. Ehk hakkasid suusadki lõpus pisut paremini libisema, kuna vales kohas olev pidamismääre sai otsa ja kehakaal vähenes ?! Keda algselt endaga samamasse „tugevusklassi“ paigutasin, olid juba jõudnud riided ära vahetada L . Mis ikka, suundusin supile ja proovisin kodust online infot saada, kuidas Emilyl ja Liisal läheb. Emily oli, nagu arvata, kenasti alustanud ja juhtis juba esimeses TP-s Liisa ees ~15 min. Ja vahe suurenes lõpuks 55 minutini.

Supilt tagasi tulles ja lõpetajaid vastu võtma suundudes, pidasid mind kinni kaks eredalt riietatud noort, kes pakkusid ergutavat Liptoni teed. Poiss kõnetas ja küsis teed pakkudes, ega ma juhuslikul Luik ei ole. Raputasin pead. Aga seepeale naeris teine teepakkuja (tüdruk) :“ Kas sa siis ei tunne, see on ju minu isa pillimees !!!“ Vaatasin nüüd ka tüdruku poole, see oli ju Triinu Purik. Kõhutäis naerda kõigile ! J

Teine üllatus oli finišis näha oma onutütart Riinat, kes oli lõpuga isegi Liisast mööda saanud. Oli rõõmus ja õnnelik esimese maratoni puhul ja seda kõigest ~ 30km eeltreeninguga ! Väiksemaid üllatusi oli veelgi, aga oodates juba üle 2 tunni hakkasid jalad külmetama ja oli aeg bussi suunas liikuda, parklasse number 3. Seltskonnast viimasena saabus, ehk siis enim nautis 31 kilomeetrit Aare Poolak, kes oli ettevõtmisega väga rahul. Ja tänas mind kutse eest tulla maratonile. Minu kutse tuli aga seetõttu, et mul oli registreerimise eel plaan Peko klubist  välja ajada vähemalt 10 täiskasvanud startijat, et pisut soodsamat registreeringut saada.

Lühikokkuvõttena olid kõik päevaga rahul, peale minu ja Liisa (kes enam ei lubanud suusamaratonile tulla, kuna kõik sõltub suuskadest ja eelistab jooksu, kus pole selliseid tegureid mängus). Näis-näis ! Aga mul siis igasugu mõtted, ainult mitte sellist nagu Liisal. Võrdlesin tänast sõitu selliselt, et kui teised sõitsid 63 km, siis mina oleks libisenud vähemalt 70 või isegi 73 kilomeetrit, kui mul oleks suusad määritud nagu Algo Kärbil.

Kodus vaatasin veel järgi, et palju  nende suuskade esimene kasutaja ja pidamisala märkija Raul Olle siis kaalub, selgus, et 81 kg, mina 96+ !