2 päevaga 65km

Et Tartu Maraton jättis hinge arvamuse, et koht lõpuprotokollis pole just kõige õigem (siiski nagu teada protokolli ei kirjutata, et suusk ei libisenud ja teisi hädasid), siis paar päeva peale TM tuli tahtmine Haanjas ära käia ! Registreerimise jätsin ikka viimasele sooduspäevale, et mingigi ülevaade oleks ilmast. Kui ikka lumi hakkab ära minema, siis pole ka mõtet regada, aga www.yr.no lubas ikka vähemalt öösiti pikalt külma. Nii saigi nimi üles antud. Samas oli teada, et 08.märtsil on õhtul pillimäng. Lubasin endale, et üritan ikka veidi ette magada ja juubelilt esimesel võimalusel ära tulla. Kui Haanjanädal kätte jõudis planeerisin viimase trenni teha teisipäeval ja ülejäänud päevad puhata. Läks aga nii, et teisipäeva pealelõunal hakkas kuidagi imelik olla, tekkis uimasus ja isegi väiksed värinad, mis koju jõudes lõppesid iivelduse ja palavikuga. Siiski ei suutnud ok....., selline loll organism mul on, elus ainult 2x sellega hakkama saanud. Järgnes unetu öö koos lemmikkoha WC-ga. Järgmine päev olin tühi-tühi. Tööle ei jõudnudki. Tekkisid mõtted, kas ikka tasub üldse Haanjasse minna. Õhtuks siiski juba parem ja neljapäeval tööle. Viimase otsustamise mineku suhtes jätsin laupäeva hommikule. Reede õhtul viisin sellegipoolest suusad Raulile hooldamiseks, peale seda pillimäng kuni kella 01.15-ni . Teine pillimees küll palus hoolega kaaluda - "kas õks tasos' hinnäst tappa !"  Koju sõites sadas kerget lumekest ja temperatuur oli - 12-lt tõusnud -7-ni, magama kell 01.50. Hommikuks oli taevas selgeks läinud ja külma tublisti üle 10 kraadi. Otsustasin, et lähen ! Samas otsustasin, et lähen matkama -  ilus ilm, tõenäoliselt palju rahvast, jne ! Hommikusöögiks kerge (juubelisöögid veel sees) puder singi-juustusaiaga ja lisaks mineraalvesi ning jõujook. Kell 9 saabusid Toivo ja Rein ning sõit Haanja suunas algas. Jututeemad- ilm, suusad, määrded, eelmised maratonid... Kohale jõudsime paar minutit enne 10. Jäi tund stardini. Mina (kõige noorem :) ) jooksin numbrite järgi. Teised hakkasi suuskadele pidamist panema. Rahvast oligi kõvasti. Ka tuttavaid. Tagasi jõudes asusin oma suuskadele pidamist panema. Soovitati universaalset VR45 ja 3 kihti. See tehtud. Number selga, WC ja suund starti. Asetasin suusad oma stardigrupi suhteliselt ette-otsa, teise ritta, läksin soojendust tegema. Suuski ei proovinud kordagi enne. Jätsin kõik lootuse peale ja veelkord mõttesse, et kui libiseb siis sõidan, kui ei, siis matkan. Esimeste start anti vist isegi minut enne 11 ja edasi gruppide kaupa väikeste vahedega. Meie grupp jõudis stardikanga alla 11:05. Seal olin vajunud kuidagi kolmandasse rivvi, kuid peagi algav tõus ja HÄSTI PIDAVAD ! suusad võimaldasid kohe grupi etteotsa liikuda. Üritasin kiirelt anda hinnangut suuskadele üldse. Peale teist tõusu olin veendunud, et suusad peavad raudselt. Aga libisemine tundus pisut kange olevat, aga kui laskumisel libisesin pisut teistel (sama stardigrupiga suusatajatel) eest, siis taha ei vaadanud ja lükkasin hoogu juurde. Kui väikse ringiga tagasi staadioni juurde jõudsin, hakkasid tulema vastu eesstartinute (numbrid 500-ga)seljad. Ja kui piltidelt vaadata, siis olin vist lausa esimene 600-ga numbritest. Samas hakkas veel paar kilomeetrit edasi liikudes minust mööduma üksikuid tagapool startinuid. 5km vaheajapunktis olin päris kiirelt, alla 17 minuti, 411 koht. Aga siis algasid ka suuremad tõusud ja kuna järjekordasid eriti polnud, siis tuli ka liikuda ilma puhkuseta. Kui olin jõudmas teist korda staadioni lähistele (~9km), tekkis joogijanu ja ramm saigi otsa ! Võtsin "käigu välja". Mõtlesin, et kui näen kedagi joogipudeliga, siis võtan julguse kokku ja viskan häbi maha ning küsin juua... aga ei kedagi :( Venisin siis edasi rahulikult. Algas Haanja 3km ring koos laskumistega, sain pisut puhata, siis jälle tõus ja jälle joogijanu. Teadsin, et mitte kaugel peaks olema 1. toitlustuspunkt. Ega ta ikka veel lähedal ka ei olnud, vahepeal möödus keegi Kobras klubist (vist Karl Kürsa). Aga TP-sse ma jõudsin. Olin ahne ja janukas ! Lõpuks tuli ikka sealt lahkuda :)  Lootsin, et jõudsin taastuda, aga järgnev tõus oli nii ränk, et taas tekkisid mõtted jätta pool rada sõitmata. Andis tunda nädala sees olnud haigus. Siis tuli jälle pisut laugem maastik ja taastumine. Jõudsin pöördekohani, kus vasakule suunas 22km. Üle 1 sekundi siiski ei mõelnud, sõitsin otse ! Olin mõelnud, et vaja kaasavõetud geel ära "hävitada", sest jõudu ikka nappis, aga 2. TP tuli kuidagi ootamatult ja otsustasin, et ei hakka aega raiskama geeli taskust välja koukimisega. Rühkisin edasi. Tekkis seltskond, kes vahel ees - vahel taga. Põhiliselt mööduti minust tasasel või lamedal tõusul, mina sain järgi järsul tõusul ja möödusin omakorda laskumisel. Samas ka laugel laskumisel sain paaristõugetega väikese edu. Olenemata headest suuskadest jõudis poolel rajal järgi Enn Jaama, kes startis minust küll 22 sek hiljem ja 5km punkti läbis lausa 2:30 minust hiljem. See näitas, et minu tempo oli parajalt langenud, matkatempo tasemele. Ajasime ikka mõne sõna juttu, küsisin kaugel Külli (Jaama) on. Pidi 50 meetrit taga pool olema. Tasasel maal siiski Enn vaikselt libises eest ära. Jäin tagant lähenevat Küllit ootama. Kuid tõusud ja langused tõid Ennu jälle nägemisulatusse ja lõpuks geel ja TP ning peale seda nägin et Enn seisab raja kõrval ja kougib samuti geeli. Eks temalgi tekkis raske hetk. Soovisin talle veel jõudu ja liikusin omas tempos edasi. Ei hakanud väga tagasi ka vaatama. Viidad kilomeetritega tulid ladusalt vastu ja mõtted hakkasid liikuma "mõrvari tõusu" peale.  Kuuldavasti pidi see olema ~3,5 km enne lõppu. Nädal tagasi Eesti Maatalimängudel orienteerumisevõistlustel sai seda juba korra "maitstud". Tookord ise valisin selle teevariandi. Seekord oli rada "parem", aga tundus veel raskem, kuna siiski ajaliselt juba üle 2,5 tunni lihaseid piitsutatud. Tõusu lõppedes vaatasin tagasi ja selgus, et olin kenasti tulnud. Tükk tühja maad oli seljataga. Või siis minust järgmine oli tekitanud tropi. Viimase 3,5 km peal enam keegi minust mööda ei saanud. Ise "neelasin" vast veel 5-6 konkurenti. Viimasel tõusul soo pealt tõustes lausa lendasin kahest mööda - midagi oli vaja veel (endale) tõestada ! Vahetult enne lõppu hõikas veel keegi mind nimepidi,  "Einar, juurde-juurde  !" Ei suutnud eristada rahva seast , eks see viimane tõus võttis viimase. Arvan, et see oli mu onupoeg Viktor, kes oli oma pojale (Rauno) tulnud kaasa elama . Veel finiši sirge ja saigi läbi. Kella mul polnud. Vaatasin finišis ringi, kas keegi saaks aega öelda. Nägin, et üks lõpetaja omas seda. Küsisin siis kella, kuid mind vaadati küsivalt. Küsisin uuesti. Vastati midagi, aga mitte eesti keeles. Siis küsisin inglise keeles, et mis aeg on. Ta näitas kella pealt ja seal seisis 2:24 !?. Jätsin lihtsalt meelde ja liikusin vaikselt edasi supiköögi poole. Mõtlesin, et ei hakka auto juurde minemagi, vaid söön ära ja siis kohe kodumatk, sest nagunii teised ootavad. Supp (maitsev seljanka) ja võrokestel omavalmistatud leib söödud. Nägin, et ka Rein just (juba ümberriietatult) asus suppi sööma. Uurisin tema tulemust - 2:35. Mõtlesin, mis siis ikka, sain vist kolmveerand tunniga ära, kui finišis olnu käe peal näitas 2:24 ehk 14:24  ehk mul peaks siis olema aeg (viitstardi 5min maha) ~ 3:20. Auto suunas minnes põikasin veel sekretariaadist läbi, kus olid esimese 250 ajad üleval. Rein oli siis 207 , võitja isegi 1:55-ga finišis ! Auto juurde jõudes sain ka Toivo aja, mis oli ~2:50. Mõtlesin, et hea seegi, et sain parema aja, kui 2011 (3:28) . Sõitsime koju, teemad ikka samad, ilm, suusad, määrded, eelmised maratonid ja lisaks rajal saadud elamused. Koju jõudes pidin ikka kohe arvutist järgi vaatama, et mis siiski mu aeg siis täpsemalt jäi. Keegi oli maratoni kommentaaridesse lisanud lingi, kus jooksvad tulemused veel järjest täienesid. Minu aeg ja koht oli ka olemas... ja oh imet, see aeg mis finišis mulle näidati, oli tõenäoliselt kellegi lühikese distantsi sõitja raja läbimise aeg :) . Minu aeg oli protokollis hoopis 2:59:07 S.t. isegi 29 minutit oli võimalik kiiremini sõita, kui 2011. aastal. Jess ! Ja kaotus Toivole "ainult" ~10min . Võitjatele siiski üle tunni :)
Haanja maratonile tahaks veel minna ! Raske aga ... kui selline eesmärk seatud, siis mõnus !

Aga miks pealkirjas 65km? Sest järgmisel päeval Värskas ju traditsiooniline Suusasõit 20km. Sel aastal siiski ~23km.
Eelmise päeva väsimus oli küll kontides, aga mitte sellisel määral, et rahulikult 20km ei jaksaks läbida. Samas ka plaan nr 2 uute Salomoni suuskadega normaalse tulemuse saavutada. Kehvemal juhul sõita lihtsalt Emilyga koos, vajadusel vedada teda ! Ei läinud miski plaani järgi. Stardis sain küll ilusti minema, aga ~5 km pärast sain taas tunda seda (TM) tunnet, et suusad ei libise teistega võrdselt. Liivikule jõudes nägin veel üsna lähedal eessõitvaid konkurente, kelle hulgas ka Ingrit. Kui aga liiviku osa läbi sai, olid nad juba kadunud ja hoopis tagant tuli Emily koos Kristeliga ! Veel kilomeeter ja nad oli mul järel. Lasin Emily mööda. Paar kilomeetrit loksusin koos nendega ja siis peale järsku laskumist ojale, lasin mööda ka Kristeli ning läinud nad olidki. Ise ka ikka ei seisnud just, aga kuidagi ei suutnud tüdrukutega tempot hoida. Mõtlesin, et Emily ei pea küll seda tempot 2 ringi vastu, Kristelil oli ju ainult 1 ring, tema võis rabelda lõpuni. Kui esimene ring läbi sai, nägin veel joogipunktist II ringile väljuvat Emilyt. Võtsin joogi ja kohe jõudis järgi ka Indrek (Mahla), kes stardis näitas oma ~10 aasta vanuseid roosa tallaga Visusid, kommenteerides, et ei ole selline igapäevasuusataja, et oleks vaja muretseda endale kaasaegsed suusad. Mu tuju oli ikka korralikult rikutud. Algselt ei pidanud Indrekut enda konkurendiks :( Üritasin siis koos Indrekuga II ringi läbida ja eelarvamusega, et Indrek on I ringiga ennast ületanud ja kustub II ringiga ära. Aga ta oli ikka oma jõudu ühtlaselt kulutanud ja libises vaikselt mul eest ära...Lõpus said siis Emily ja Indrek omavahel jõudu katsuda, Emily seekord võitis Tulemused Kuigi ei läinudki suurte lootustega, siis tulemus ikka allapool arvestust. Esimene kord, kui kaotasin Emilyle ja ka Kristelile (10km peal). Põhjused : 1. väsimus + vasaku rinnalihase valulisus II ringil (vist ikka eelmise päeva pingutusest), 2. suusad jäid hooldamata, võtsin lihtsalt seina kõrvalt (lõpuks olid põhjad suht "valged"). 3. Rajad kohati pisut kitsavõitu - Kristelile ja Emilyle jälle eelis minuga võrreldes. Lõpus saigi libisemist proovitud. Mul ikka kõige kehvem, siis Indrek, siis Emily ja proovijates parim Reinul (Toomas).
Veelkord kinnitus, pean õppima suuskade "tegemise" ära koos vastava varustuse hankimisega !