Esmaspäev, 4. aprill 2016

Kevadlaager Tšehhis (Doksy 2016)

Autoga Tšehhi (kevadlaager  2016)
Millest alustada ? Eks ikka sellest, et eelmisel aastal samal ajal (kevadine koolivaheaeg) õnnestus osaleda noorte  Pekokate treeninglaaris Ungaris. Pean sellisel kujul laagrit ka pisut enda ideeks (seoses staažika autoga euroopa vallutajana). Idee, et kevadlaager teha oli ka Reinu (Z) peas. Nii tema treenerikogemiste ja minu reisikogemuste liitmisel sai 2015 käidud nädalake Ungaris, keeruliselt kirjutatava nimega (nagu enamus linnanimesid) linnas  Piliscsaba.
Grupipilt
Kaart 2015 majutuskoha kõrval olevast maastikust

Tookord tegime minnes ööbimise  Lõuna-Poolas, et mitte ülemäära väsitada enne laagrit.
Juba enne jõule käisid mõtted, et ka 2016 kevadisel koolivaheajal võiks midagi sellist korraldad.
Kui aeg lähenes, olin keerulises olukorras (tervislikult) … südamepiirkonnas mingi  jama, ebamugavustunne, … Siiski uuringud midagi halba ei leidnud ja lubasid edasi sportida, küll mainiti korduvalt, et vaata passi ja pulssi. Nüüd, paar kuud hiljem, kui ebamugavus ikka pole lõplikult kadunud südamepiirkonnast, võin öelda, et vist olin detsembris, lõuatõmbamisel, üle pingutanud (kaljukits) kümnenda lõuaga ja mingi lihase kinnituse või kõõluse ära venitanud.  See ei paranegi kiirelt.
Ja kui ikka südamearst ei tuvastanud testidel ja ultraheliga midagi hullu, siis plaanisin edasi kevadreisi.
Samal ajal oli veel pakkumisi kuhu ja kuidas. Eesti juunioride koondis oli välja käinud 2 varianti, kas Hispaaniasse või Tšehhi (viimasel ka võistlus sees Prague Easter 2016). Mõlemad variandid lennukiga ja ~400-500 eur „nägu“.
Kui Emily oli kindel tahab minna koolivaheajal ühele nendest, siis mina sain julgust planeerimiseks. Aga hoopis autoga, sest kiire arvutus näitas, et 400-ga saaks ka mina minna ja juba registreeritud veterani MM jaoks mõned kasulikud trennid koguda. Eeldusel, et reisiseltskond on vähemalt 4-liikmeline, sai teema välja pakutud treener Reinule.
Aga selleks ajaks (veebruari algus) olid teised tegijad juba plaane teinud lennukitega kaugemale lõunasse lendamiseks. Reinul oli ka „susisemas“ laager Rootis ( Rootsist vastuvõtjate nõusolek saabus mõni nädal enne meie reisi), aga alles aprillis.
Olin oma tegemised juba kalendriliselt varem ära otsustanud-korraldanud ja mulle jäi võimalus ainult koolivaheaeg.
 Mõtlesin, et kuna füüsiline vorm, seoses teadmatusega ja treenimatusega polnud kiita, siis võtsin nõuks kutsuda kaasa kõige nooremaid pekokaid, et nendega koos tšehhi võõrast kaarti ja maastikku uurida. Nii pakkumised Randyle kui Indrekule  andsid kohe positiivse tagasisideme: Leana Jete ja Mihkel on nõus kampa lööma. Edasi võisin juba hakata ööbimiskohta otsima, samas  koostööd tehes Eesti juunioride koondise treeneri Vallo Vaheriga.  Nendel oli selleks ajaks  võistlustele registreeritud. Minu viimased südameuuringud toimusid juba võistlustele registreerimise kallimas voorus, aga selleks ajaks oli ka selgunud, et meiega liitub veel Timo J. Nüüd oli auto täis !
Ööbimiskoha valik sai tehtud põhimõttel, et kaardid oleks lähedal. Selleks olen juba mõned aastad kasutanud portaali http://omaps.worldofo.com. Tehes päringut, kas meie seltskonna jaoks on planeeritud kuupäevad vabad, sain  kolmandal katsel jaatava vastuse. Edasi oli vaikus, kui sai üksikasju küsitud. Olukord muutus juba kriitiliseks. Sain Vallolt infot, et: „Tšehhi võistluse korraldavas klubis on üks tüdruk, kes on viibinud mõnda aega Eestis ja oskab eesti keelt. Ehk saab ta aidata, kuigi tal korraldajana pingeline aeg.“  Võtsin ühendust Šarka Svobodna’ga. Õnneks leidis Šarka aega ja sai ühenduse majutajaga ning korraldas meie suhtlemise.  Ette ruttavalt võib öelda, et majutusega olime rahul (vähemalt mina). Noored ehk oleks tahtnud stabiilsemat ja kiiremat internetti ! J
Reisi algse plaani järgi soovisin startida pühapäeva hommikul ja ööbida Lõuna-Poolas nagu eelmisel aastal. Teha esmaspäeva hommikul Poolas kaarditrenn ja pealelõunaks olla põhimajutuskohas.
Plaanid läksid uppi, kui helistas Randy ja teatas, et Leana tahab tulla laagrisse, aga oleks hädasti vaja esmaspäeval (21.03) käia kl 10.00 algavatel sisseastumiskatsetel uude kooli !
Mis siis ikka, tuli plaanid ümber muuta. Mihkel ja Timo polnud uue plaani vastu startida esmaspäeva lõuna ajal. Emily küll oleks tahtnud rohkem trennipäevi saada. Mina pidin otsustama, kas sõidame siis otse kohale ilma ööbimiseta Poolas. Saigi väikse riskiga plaan kinnitatud ja ööbimiskohas tulek 1 päev hilisemaks muudetud.
Leppisime kokku ka selle, et Leana Jete tuleb kiirbussiga (LuxExpress) otse Riiga ja meie saame Värskast 4-kesi startida ~12. Leana buss pidi jõudma ~17 Riia äärelinna, kus bussil esimene peatus väljumiseks.
Enne reispäeva sai veel auto hooldus tehtud ( vahetatud õlid, uus  aku, jm) . Ka veljed sain lõpuks ümarad alla. Kiirteedel oli väga hea sõita! Mõtlesin ka korra, et võiks suverehvid alla panna, kuid Eestis väljumispäevaks lubatud lumi mattis selle plaani.
Reisi ettevalimistavas osas sai veel vaadatud kus riigis millised kütusehinnad ja millist marsruuti arvutid pakuvad. Lõpuks jäime selle juurde, et Emilyl on telefonis programm Sygis, mille võtame kasutusse. Emily uuendas ka kaardid eelnevalt. Reservina sai veel võetud kaasa üks lihtsam TomTom, mida me seekord ei kasutanudki.
Kuna maps.google.com näitas, et Riiga saab Värskast pisut üle 3 tunni, siis rahulikult startisime lumisest Värskast 12.40. Võtsime suuna veel enne Võrru, kus Emily sai kätte oma õppesõidu kooli tunnistuse kursuse eduka läbimise kohta. Kingituseks ka ühekordne alkomeeter! J
Mihkel oli kaasa võtnud tahvelarvuti, mis aitas autosõidu teha kergesti talutavaks. Raali oli eelnevalt talletatud ülihuvitavad mängud, mida said tagaistmel reisijad nautida nii minnes kui tulles. Kuigi nii minnes, kui tulles lausus Mihkel: „Reisida tore, aga pikk autosõit mulle ei meeldi !“.
Jah, see sõit pole tunnine Tartu-Värska või veidi üle kahe tunni Tallinnasse. Meie sõit kujunes minnes ~23 tunniseks ja tagasi ~21 tunniga. Vallo, kes on ka sõitnud palju, vangutas pead, kuuldes, et tulime „ühejutiga“.  Õnneks olin ma piisavalt sõitnud õppesõitu koos Emilyga ja nagu eelnevalt mainitud omas ta värskelt ja edukalt läbitud õppesõidukooli pabereid. Emily sõitis nii minnes, kui tulles öösel kergematel teelõikudel (kiirtee parempoolses reas) vahetustega mõned tunnid. Mis hoidsid ära minu väsimuse kuhjumise. Teadolevalt mind autosõit ei väsita rohkem, kui arvuti ees istumine. Pigem peavad silmad puhkama!
Tegime ka piisavalt peatusi tanklates. Ühe peatuse pidime öösel tegema minnes Poolas, kui meid peatas politsei ja nõudis kõikide reisijate dokumente.  Saime kiirelt 3 ID-kaarti kokku ja esitasin need, aga Timo ja Mihkel magasid täismehe und ja nende äratamiseks kulus 3-4 minutit. Kui Timo ID kaardi saime jope taskust kuidagi kätte, siis Mihkel ei saanud pikalt aru mida temalt tahetakse.  Lõpuks saime ikka viienda ID-kaardi esitatud. Timo jäi kohe edasi magama, teised said kõhutäie naerda, kuidas ikka Mihkel suudab ennast une ajaks täielikult välja lülitada.
Warssavi läbimine öösel oli (Emily roolis) käkitegu. Peaaegu tühi mitmerealine tee.
Järgmine seik, mis ergutas meid Emilyga, oli suur ristmik, kus pidime  enne Lodzi linna pöörama Wroclawi peale, aga … ei õnnestunud. Emily telefoni programm teatas, et nüüd sõitke 21 km ja siis tehke tagasipööre. Vot sellised on need Poola kiirteed. Ma ei uskunud ja sõitsime siis edasi, otsides mahasõitu või tagasipöörde kohta … Ei tulnudki, 21 km ja siis tagasi. Vaatasime hoolega, et nüüd rohkem ei eksiks. Sama ristmik ja …  uups jälle keerasime kuhugi valesti. Nüüd otsustasin seisma jääda. Vaatasin üksikasjalikult teekonda. Tagurdasin kiirteel tagurpidi tagasi pool km ja siis selgus, et need teeotsad on lihtsalt kinni pandud. Üritasin veel murda läbi teeremondist, aga lõpuks loobusin, kui polnud mingit kindlust, kas ees pole tupikut. Võtsime suuna Lodz-i linna ja sealt edasi Wroclawi. Tarkusetera: Teeremondid on ikka vaja eelnevalt google pealt üle vaadata. Navigeerimisprogramm ei  arvesta neid. Kodus sai seda lõiku liiga pealiskaudselt vaadatud !
Edasi saime juba muretult ja veidi ka Saksamaa serva pidi jõudsime peale lõunaks majutuskohta Tachov’isse. Majutaja, tore naisterahvas, võttis meid rõõmsalt vastu. Näitas kätte toad, köögi ja palus kohe ühendust võtta, kui midagi tarvis. Kuna meie jaoks oli kõik olemas  (ka Wifi), siis 5 päeva jooksul  oligi vaja ainult 2 korda veel teda tülitada. Esiteks ei leidnud me WC paberit ja teiseks soovisime lahkumisel teda tänada ! Nooremad kirjutasid ja joonistasid ka külalisteraamatusse J
Algselt oli plaan, et kohale jõudes sööme-magame ja siis kerge jooks, kuid Emily ütles, et käime enne trennis ära, sest ta pole kindel, kas pärast magamist ja enne pimedat ta enam suudab trenni teha. Pigem trenn ja siis hommikuni pikk, reisiväsimusest väljatuleku  uni.
Otsustud. Kodus olin ette valmistanud 6 komplekti kaarte. Võtsime ette visuaalselt lihtsama ja kõige lähemal oleva kaardi. Riide selga ja minek.
Kaart 1
Kuna kaardil olid juba punktid peal, siis lasin Emilyl minna ja otsustada ise kui palju ta sellest rajast jõuab läbida ~70 minutiga. Meie ülejäänud plaanisime teha tunnikese raja esimeses pooles.
Olime elevil ja üritasime kaardiga „sina“ peale saada. Polnudki väga keeruline. Mõni uus raiesmik, nagu ka meil, ei viinud suurde segadusse, sest reljeef aitas jälle paika saada. Lihtsam osa läbitud, jõudsime kaardi järgi suuremate vormideni. See mida nägime, oli meeli ülendav. Mäe tippu vaadates võis selili kukkuda. Kaardil kõigest 4 joonekest+ midagi musta. Jah see must oli eestlaste jaoks ikka üllatus. See on kalju ! Ja sinna kalju otsa saamiseks peab kasutusele võtma „esisilla“. Mul tekkis hirm, sest ainult Leana oli jalga pannud orienteerumisjalanõud, naeltega.

Teistel tossud, Mihklil jalkasaapad. Nii üles, kui alla tulek tekitas kõhedust ja mõtteid, et kui nüüd veerema hakkad, siis …
Otsustasin, et kõik panevad kaardi ja kompassi taskusse ja ronivad neljakäpukil ja ülima ettevaatusega. Järgmine mägi ka ja ülejärgmine ka.  Mida edasi, seda selgemaks sai, et nii hull ka see pole. Ei tohi lihtsalt eksida ja valida selline tee, kus on näha, et keegi on juba jäljed ette teinud ja on kusagilt käega kinni haarata.
Esimese trenni lõpus olid emotsioonid kõrged. Eriti rahul oli Emily: „Ei mäletagi, millal viimati nii hea trenn oli !?“
Ööbimiskohta jõudes söök ja magama. Meil Emilyga oli vist sama uni, mis Mihklil eelmisel ööl ! Meilt poleks  ID kaarti keegi saanud J.
Siiski enne uinumist saatsin veel Vallole kirja, et oleme kohal ja järgmisel päeval võiks (nagu varem plaanisime) ühe ühistrenni teha. 
Hommikul oli Vallo vastus juba postkastis. Neil olid veidi trennijärjekorrad esialgsega võrreldes muutunud. 2-3. päeva võistlusmaastiku lähedal olev trenn oli neil just tehtud, aga KP-d olid veel maas. Tegi ettepaneku meil need metsast ära tuua. See variant sobis hästi. Mul kaasavõetud kaart kattus nende kaardiga.  Käisime Emilyga teiste eestlaste majutuskohas, saime kaardi KP-d asukohtadega, KP-d peale ja 2. trenn võis alata. Maastik sarnanes eelmise päeva kaljusema osaga.
Võtsin väiksemate jaoks juurde veidi rahulikumat maastiku osa ka. Emily tegi jälle üksi, ning ülejäänud võtsime ette teekonna. Vaheldumisi said kõik esimesena otsida KP-d. Lõpus sai lubatud ka tulisemad (Leana ja Mihkel) 1 keeruline KP omaette võtta, mille me Timoga vahele jätsime. Oodates varjatult kavalas punktikohas, kuulsime lähenemas häälekalt arutavaid pekokaid, arutamas kuidas meie juures asuvasse KP-sse jõuda. Ja nad jõudsid ! Veel paar KP-d ja siis auto suunas. Trenn  ~100min.

Õhtune osa oli taas planeeritud veidi lihtsamal maastikul.

Kohale jõudes, oh imet, meie valitud stardikohas inimesed kaartidega, sätivad samuti metsa ! Mõtlesin, et kas "kolmapäevak". Metsas siiski tava KP-sid ei kohanud, olid küll püsipunktid.  Meie rajad ristusid tihti teise grupiga. Seekord planeerisin rajad nii, et meie Emilyga võtsime koos pikema raja, Mihkel - Leana keskmise (teine tagurpidi järjekorras) ning Timole lühirada. Leppisime kokku, et kes, enne jõuab, võtab auto ratta alt võtme ja istub autos. Tagasi (veidi hämaras juba) jõudes selgus, et autos polegi kedagi. Mis asja ! 5 sekundit sai mõeldud igasugu variante ja siis kõrvaloleva kõrge mäe otsast kostis Leana sõjahüüd.  Nad tegid meile külma ! Kõik said kaardiga hästi hakkama !
Neljanda trenni maastik asus pisut kaugemal, tuli sõita 16km käänulist teed mööda. Kaardi nimi Supi Hora.

Kuna sellel kaardil oli käinud trennis ka kuulus Olle Kärner,  nimetades trenni ekstreemseks,  läksime kohale eelarvamustega, et aega, mis trennile kulub, ei lepi kokku, vaid helistame, kui on möödunud 1t ja 20min. Emilyle sai planeeritud terve kaardile tiir peale teha, meie valisime sihtkohaks ühe kõrge mäe ja siis kuidagi tagasi tulla vastavalt kulunud ajale. Maastikule jõudes nägime tõsiselt suuri vorme, kus jooksmiseks sai kasutada ainult mägede vahel looklevaid teeradasid, ülejäänud maastik sobis ainult ronimiseks. Ka allaminek kujunes ronimiseks. Hommikul sadanud rahe olid küll sulanud, kuid kohati tekitas see libedust. Vaheldumisi jälle punktikohti otsides jõudsimegi oma valitud mäeni.
Kulunud aeg lubas tagasitulekul veel ringi vaadata ja
ka pilte teha ning üks tipuke vallutada. „Jete mõte !“


Varsti peale tunni möödumist helistas Emily ja uuris kuidas meil läheb. Ta ise oli veel kaardi teises otsas. Meil oli jäänud umbes viimane poolteist kilomeetrit (aga mägede vahel).  Vaatasime kaarti ja otsustasime, et lasen noored omapead auto suunas minema ja ise teen veel ühe ringi maastikul. Lõpuks jõudis Emily veel veidi enne mind autoni, sest olin ajataju kaotanud „kaiffides“ maastikku.
Viimase trenni jaoks oli kaasas kaart, mis siiski enam ei kutsunud, sest tundus veidi raskevõitu ja otsustasin teha veelkord trenni esimese päeva kaardiga . Rajad planeeritud, avastasin, et 1 kaart puudu. Otsus, lähen Timoga. Teistel ikka piisavalt tehniline. Timo sai oma kaardilugemisega kenasti hakkama (talle kõige tehnilisemat osa ei võtnud täielikult sisse).  Raja lõpuosas kohtusime karja noorte … metssigadega ! Eks neid jälgi oli seal ümberringi rohkemgi. Teised olid kohtunud väidetavalt kitsedega.  Timoga auto juurde jõudes oli just saabunud ka Emily. Samal rajal jooksnud Mihkel ja Leana olid veel metsas. Veidi aja möödudes saabud Leana, aga hoopis suure tee kaudu. Mingi viga oli viinud teda paralleelvariandiga hoopis teise kaardi nurka, kindlasti oli oma osa ka kompassi mitte kasutamises või -uskumises. Metsas oli veel Mihkel. Hakkas taas hämarduma. Emily läks veel lõdvestusjooksu tegema suunda, kus võiks Mihkel olla. Ning varsti ta tuligi koos Mihkliga.
Trennid  said läbi. Edasi eksamid (võitlused).

Reede hommik. Kerge hommikujooks majutuse asulas oleva karjääri juurde kujunes mitte kergeks, sest tee oli ühtlaselt tõusev. Minnes 12 min, tagasi 8-ga.
1.võistluspäeva start asus majutusest 16 km. Asusime teele 1,5 tundi enne starti. Saime kenasti pargitud. Maksin valuutakursi ümberarvestuse või mingi ülekandetasu tulemusel tekkinud võla (33 tšehhi krooni -1,2eur), sain klubi ümbriku, kus kõik vajalik.
Starti ~500m. Esimene startija Leana Jete ja lausa 1.minutil !
Kui poleks eelnevate päevade treeningud, oleks vist kohe paanikas olnud, kuid nüüd tundus  kõik selge, mida peab lugema ja mida peab tegema.  Endal läks kuni eelviimase KP-ni hästi, aga siis tuhinas arvasin, et juba viimasesse vaja minna, kui poole etapi peal enam ei saanud aru, kus olen. Pidin seisma jääma ja … siis oli väike paanika, kus ma olen ! Jooksin lähedal paistva põllu äärde, kus panin ennast paika. Hea, et nii läks, 2,5 min viga !
Ka Leana lasi sisse 2-3 viga, kokku 5 min jagu. Koht 11.  Emily eksis ühe KP-ga „korralikult“ 3 minutiga + veel paar väikest. Koht 5. Timol oli raskusi esimese ja viimsesse minekuga. Kokku ~8-9 min.  Koht 13. Mihklil esimesel päeval kolm viga (3- 4- 5- minutilised) viisid protokolli teise poolde (koht 26.).
Peale esimest päeva olime siiski kõik meelestatud, et saab hakkama küll. Kuigi võistluskiirusel on tunduvalt keerulisem teha otsuseid ja valikuid, mida Eestis pole ette tulnud.
Teine päev algas teemaga, kuidas riietuda. Start juba kl 10 ja hommikud on jahedad. Igaks juhuks soojemalt. Stardis sai üleliigse maha visata. Starti seekord 1700m. Nagu eelmisel päeval Šarka’ga sai räägitud, siis lubas ta et 2. ja 3. päev tulevad huvitavamad ja raskemad.  Esimesel päeval segas raja planeerimist asula lähedus ja palju keelualasid. Siin ei olnud enam neid takistusi.
Ka teisel päeval suutsin enamuse rajast veatult raja läbida. Kahel korral pole siiski endaga rahul. Mõlemad seotud metsas oma klubi särki nähes, keskendumise kaotamisega.
2. päeva pikkima jooksu tegi meil Timo, olime juba pisut mures ja vaatasime kaarti, et kas ehk kaardist väljas. Seda võimalust siiski õnneks me ei leidnud, ümberringi põllud. Ja lõpuks ta ikka tuligi. Muljed, et esimesse pani vales suunas ja leidis sarnase koha, mida siis korralikult uuris, aga vajalik KP oli hoopis teises piirkonnas. Teine ajakadu tekkis kaardi kaotamise tagajärjel. Ronides käpuli tihnikus, oli kaart käest pudenenud. Hiljem tuli tagasi tulla, sest ilma kaardita ei saa ju järgmisse KP-sse !
Leana ei olnud 2. päevaga päris rahul, kuid midagi hullu ka ei olnud. Koht 13. Kokkuvõttes tõus juba esikümnesse !  Mihkel sai tunduvalt pikemal ja raskemal rajal, kui 1. päeval, hakkama sama ajaga. Koht 20. ja üldkokkuvõttes tõus mõne koha võrra. Emily jäi küll kokkuvõttes samale (5.) kohale, kuid päeva tulemus 9. Lisandunud oli uusi võistlejaid. Oma Eesti konkurentidega võrreldes jätkuvalt astmejagu kõrgemal (Kristin Viikmaa 27. , Marie Anna Blehner 28.). Mõned teevalikuvead ja punkti võtmise vead ikka kogunesid, kuid võitja Tereza Janošikova aega ei näeks ka teistkordsel raja läbimisel. Tereza on 2015 aasta ülekaalukas ja kolmekordne ! Euroopa noortemeister ( D16). Tundub, et 1. ja 2. päeval andis ta ikka maksimumi ja selline ongi Eesti tüdrukute ja maailma tugevaima vahe (üle 20%) sellisel maastikul. Eestis joostes, jõuad kohale, teed silmad lahti, võtad punkti. Jäävad ära küsimused, kas KP on kalju üleval, all või kusagil poole nõlva peale praos. Tšehhis võid punkti rõnga sees kulutada minuti või isegi 2. Ja kui peaksid veel otsima vale nõlva peal või vale kõrguse peal …
Seoses varajase võistluse lõppemisega, otsustasime õhtupooliku veeta suuremas linnas. Valisime ~30km kaugusel paikneva Mlada Boleslavi, sest internet ütles, et seal on ka McDonald's J. Kuulus on linn oma suurima Škoda tehase tõttu. Ka Škoda muuseum pakkus vaatamisväärsust. Mitmekordne olümpiavõitja odaviskaja Jan Železný  on visanud oma esimesed odakaared selles linnas. Leidsime kokku 4 staadioni, kus laupäeva õhtul mängiti jalgpalli ja rullitati rulluiskudega! Linnast tagasi sõites helistasime veel ette PizzaBaari, et taas maitsvat pizzat kaasa võtta. Mõtlesime seda rohkem Emilyle viia, kes oli jäänud kodu hoidma ja oma uurimustööga tegelema.
Üldiselt toiduvalmistamine (lõuna-õhtu) oligi Emily õlul. Minu ülesanne oli hommikupuder ja söögitegemisenõude pesemine. Igaüks sai oma sööginõud puhtaks pestud .
Õhtuti, lisaks kaardiharjutustele, mängis 3/5 seltskonnast ka kaarte :)

Kolmas päev. Võistluskeskus ja finiš samas kohas, kus 2. päeval. Seoses esimeste päevade tulemuste alusel antava viitstardiga, sain minna pekokatest esimesena metsa. Hommik oli küll päikeseline, kuid metsas karge. Siiski temperatuur tõusis kiirelt. Ka minu peas. Sest viimase päeva rajameister oli KP-de paigutusega eriti palju tööd teinud ja minu mõtlemisele vastupidiselt need paigutanud. Kõik etapid lahendasin korralikult, aga 4 KP võtmisega olin hädas. Tähendab, luupi oleks vaja, et KP asukoht TÄPSELT välja lugeda. Või siis olin eelmiste päevadega saavutanud enesekindluse. Või siis oli tekkinud juba nädalase trenniga väsimus. Igatahes eelviimasest, kalju vahes olnud KP-st jooksin 15 m mööda ja oli nii audis, et leidsin lausa 4 mitte minu KP ümbrusest ja olin juba üle 5 minuti tuuseldanud, kui paanika saabus. Siis otsustasin taas, minna lagedale ja samm-sammult kõik detailid välja lugeda. Olin juba KP rõngasse jõudmisel ähmis, et seda pole, sest ma juba olin korra siin. Aga KP oli ja sellise nurga alt nähtav,  millisega mina ma esimesel korral ei taibanud vaadata. Viga üle 8 min ! Kokku viga päeva jooksul 14 min ja kaotus päeva võitjale 8 min. Siiski 3-päeva kokkuvõttes jälitajad järgi ei jõudnud.
Järgmisena lõpetas Mihkel, kes oli mõned konkurendid maha raputanud ja tõusnud kokkuvõttes 19-ks. Ise oli jooksuga juba pigem rahul. Meie pundi parima tulemusega viimasel päeval sai hakkama Leana Jete, kes suutis peaaegu veatu jooksuga kokkuvõttes kuuendana välja tulla, möödudes kolmest konkurendist. Päeva 4. aeg tõstis meelelu pikaks ajaks. Ka Timo suutis eelmise päeva seiklused unustada ja läbis KP-d ühtlases tempos. Üks 5 min veake ikka lipsas sisse, muidu oleks päeva lõpetanud esikümnes (koht 14.). Emily kommentaarid lõpetades : „Ma ei saa aru, mis minuga täna toimus ?! Viga 15 min !“  Hiljem vaadates selgus, kas just nii palju kogunes, aga 13 küll . 2 suuremat viga ja üks minutiline veel olid tingitud tema arust üldise väsimusega pikast nädalast, mida ka ise tundsin.
Võistluse korraldus, niipalju kui meie osa saime, ei võimaldanud kriitikat teha.  Teised pidid „minu pärast“ ootama 20 min , et oma B-klassi auhind kätte saada. Auhinna kotis olid kohupiima kook, kauasäiliv (pealt valge hallitusega) vorst, tšehhikeelne retseptiraamat ja poeskäimise kott J.
Võistlus ja ka laager sai sellega läbi. Veel majutuskohas pesemine, söömine, asjade pakkimine, tubade kiirkoristus, tänusõnad (ja väike suveniir) majutajale  ning aidaa Tšehhi.
Tagasitulekutee vaatasime veel hoolega üle, et mitte taas viga teha. Siiski õnnestus jutuhoos üks kiirteelt mahasõit maha magada (telefonil oli hääl vaikseks keeratud). Taas teatas programm, et tuleb sõita 18km ja siis tagasipööre. Juba „kogenuna“, tagurdasin vähese liiklusega kiirteel  500m ja saime ehmatusest üle J. Tihedamalt külastasime tanklaid, millegipärast Poolas olid Mc-id pimedad. Kodus selgus ka miks.  Niinimetatud „kohustuslikul turismimaal“ (kõik teed viivad läbi Poola) oli riigipüha –loomulikult ülestõusmispühad. Järgmine valik- Statoil.
Tagasitee möödus viperusteta, ( v.a. 15min paus liiklusõnnetuse tõttu tee suletud- Warssavis) 21 tundi. A siiski veel, pika tee lõpus võeti ka „kiirteemaks“, Riia ja Bauska vahelisel sirgel laial teelõigul. Möödudes veoautost, olevat kiirus 117, mis maksab 40eur. Kiirmenetlus 1 min. Normaalne.
Reisiseltskond oli lahe. Mihkel üllatas oma jutukusega, intonatsioon liikus tihti oktavite vahel. Võrdlesin endamisi teda Mihkel Rauaga. Leanal samuti juttu jätkus, aga tema hääl oli kõigist üle, kui vaja oli. Vahel tuli paluda tal „volume“ nupp maha keerata, sest meil olid ka aegajalt teised külalised majutatud. Timo oli asjalik ja konkreetne ning sulas seltskonda. Emily oli rahulik ja enesekindel, juba laagritest kogenud, pigem rohkem vastutav.
 Selline siis lühikokkuvõte ühest kevadisest laagrist Tšehhimaal. Ehk järgmisel aastal jälle samal ajal kuhugi …



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar