Kevadlaager Tšehhis (Doksy 2016)

Autoga Tšehhi (kevadlaager  2016)

Millest alustada ? Eks ikka sellest, et eelmisel aastal samal ajal (kevadine koolivaheaeg) õnnestus osaleda noorte  Pekokate treeninglaaris Ungaris. Pean sellisel kujul laagrit ka pisut enda ideeks (seoses staažika autoga euroopa vallutajana). Idee, et kevadlaager teha oli ka Reinu (Z) peas. Nii tema treenerikogemiste ja minu reisikogemuste liitmisel sai 2015 käidud nädalake Ungaris, keeruliselt kirjutatava nimega (nagu enamus linnanimesid) linnas  Piliscsaba.

Grupipilt

Kaart 2015 majutuskoha kõrval olevast maastikust

Tookord tegime minnes ööbimise  Lõuna-Poolas, et mitte ülemäära väsitada enne laagrit.

Juba enne jõule käisid mõtted, et ka 2016 kevadisel koolivaheajal võiks midagi sellist korraldad.

Kui aeg lähenes, olin keerulises olukorras (tervislikult) … südamepiirkonnas mingi  jama, ebamugavustunne, … Siiski uuringud midagi halba ei leidnud ja lubasid edasi sportida, küll mainiti korduvalt, et vaata passi ja pulssi. Nüüd, paar kuud hiljem, kui ebamugavus ikka pole lõplikult kadunud südamepiirkonnast, võin öelda, et vist olin detsembris, lõuatõmbamisel, üle pingutanud (kaljukits) kümnenda lõuaga ja mingi lihase kinnituse või kõõluse ära venitanud.  See ei paranegi kiirelt.

Ja kui ikka südamearst ei tuvastanud testidel ja ultraheliga midagi hullu, siis plaanisin edasi kevadreisi.

Samal ajal oli veel pakkumisi kuhu ja kuidas. Eesti juunioride koondis oli välja käinud 2 varianti, kas Hispaaniasse või Tšehhi (viimasel ka võistlus sees Prague Easter 2016). Mõlemad variandid lennukiga ja ~400-500 eur „nägu“.

Kui Emily oli kindel tahab minna koolivaheajal ühele nendest, siis mina sain julgust planeerimiseks. Aga hoopis autoga, sest kiire arvutus näitas, et 400-ga saaks ka mina minna ja juba registreeritud veterani MM jaoks mõned kasulikud trennid koguda. Eeldusel, et reisiseltskond on vähemalt 4-liikmeline, sai teema välja pakutud treener Reinule.

Aga selleks ajaks (veebruari algus) olid teised tegijad juba plaane teinud lennukitega kaugemale lõunasse lendamiseks. Reinul oli ka „susisemas“ laager Rootis ( Rootsist vastuvõtjate nõusolek saabus mõni nädal enne meie reisi), aga alles aprillis.
Olin oma tegemised juba kalendriliselt varem ära otsustanud-korraldanud ja mulle jäi võimalus ainult koolivaheaeg.

 Mõtlesin, et kuna füüsiline vorm, seoses teadmatusega ja treenimatusega polnud kiita, siis võtsin nõuks kutsuda kaasa kõige nooremaid pekokaid, et nendega koos tšehhi võõrast kaarti ja maastikku uurida. Nii pakkumised Randyle kui Indrekule  andsid kohe positiivse tagasisideme: Leana Jete ja Mihkel on nõus kampa lööma. Edasi võisin juba hakata ööbimiskohta otsima, samas  koostööd tehes Eesti juunioride koondise treeneri Vallo Vaheriga.  Nendel oli selleks ajaks  võistlustele registreeritud. Minu viimased südameuuringud toimusid juba võistlustele registreerimise kallimas voorus, aga selleks ajaks oli ka selgunud, et meiega liitub veel Timo J. Nüüd oli auto täis !

Ööbimiskoha valik sai tehtud põhimõttel, et kaardid oleks lähedal. Selleks olen juba mõned aastad kasutanud portaali http://omaps.worldofo.com. Tehes päringut, kas meie seltskonna jaoks on planeeritud kuupäevad vabad, sain  kolmandal katsel jaatava vastuse. Edasi oli vaikus, kui sai üksikasju küsitud. Olukord muutus juba kriitiliseks. Sain Vallolt infot, et: „Tšehhi võistluse korraldavas klubis on üks tüdruk, kes on viibinud mõnda aega Eestis ja oskab eesti keelt. Ehk saab ta aidata, kuigi tal korraldajana pingeline aeg.“  Võtsin ühendust Šarka Svobodna’ga. Õnneks leidis Šarka aega ja sai ühenduse majutajaga ning korraldas meie suhtlemise.  Ette ruttavalt võib öelda, et majutusega olime rahul (vähemalt mina). Noored ehk oleks tahtnud stabiilsemat ja kiiremat internetti ! J

Reisi algse plaani järgi soovisin startida pühapäeva hommikul ja ööbida Lõuna-Poolas nagu eelmisel aastal. Teha esmaspäeva hommikul Poolas kaarditrenn ja pealelõunaks olla põhimajutuskohas.

Plaanid läksid uppi, kui helistas Randy ja teatas, et Leana tahab tulla laagrisse, aga oleks hädasti vaja esmaspäeval (21.03) käia kl 10.00 algavatel sisseastumiskatsetel uude kooli !

Mis siis ikka, tuli plaanid ümber muuta. Mihkel ja Timo polnud uue plaani vastu startida esmaspäeva lõuna ajal. Emily küll oleks tahtnud rohkem trennipäevi saada. Mina pidin otsustama, kas sõidame siis otse kohale ilma ööbimiseta Poolas. Saigi väikse riskiga plaan kinnitatud ja ööbimiskohas tulek 1 päev hilisemaks muudetud.

Leppisime kokku ka selle, et Leana Jete tuleb kiirbussiga (LuxExpress) otse Riiga ja meie saame Värskast 4-kesi startida ~12. Leana buss pidi jõudma ~17 Riia äärelinna, kus bussil esimene peatus väljumiseks.
Enne reispäeva sai veel auto hooldus tehtud ( vahetatud õlid, uus  aku, jm) . Ka veljed sain lõpuks ümarad alla. Kiirteedel oli väga hea sõita! Mõtlesin ka korra, et võiks suverehvid alla panna, kuid Eestis väljumispäevaks lubatud lumi mattis selle plaani.

Reisi ettevalimistavas osas sai veel vaadatud kus riigis millised kütusehinnad ja millist marsruuti arvutid pakuvad. Lõpuks jäime selle juurde, et Emilyl on telefonis programm Sygis, mille võtame kasutusse. Emily uuendas ka kaardid eelnevalt. Reservina sai veel võetud kaasa üks lihtsam TomTom, mida me seekord ei kasutanudki.

Kuna maps.google.com näitas, et Riiga saab Värskast pisut üle 3 tunni, siis rahulikult startisime lumisest Värskast 12.40. Võtsime suuna veel enne Võrru, kus Emily sai kätte oma õppesõidu kooli tunnistuse kursuse eduka läbimise kohta. Kingituseks ka ühekordne alkomeeter! J

Mihkel oli kaasa võtnud tahvelarvuti, mis aitas autosõidu teha kergesti talutavaks. Raali oli eelnevalt talletatud ülihuvitavad mängud, mida said tagaistmel reisijad nautida nii minnes kui tulles. Kuigi nii minnes, kui tulles lausus Mihkel: „Reisida tore, aga pikk autosõit mulle ei meeldi !“.

Jah, see sõit pole tunnine Tartu-Värska või veidi üle kahe tunni Tallinnasse. Meie sõit kujunes minnes ~23 tunniseks ja tagasi ~21 tunniga. Vallo, kes on ka sõitnud palju, vangutas pead, kuuldes, et tulime „ühejutiga“.  Õnneks olin ma piisavalt sõitnud õppesõitu koos Emilyga ja nagu eelnevalt mainitud omas ta värskelt ja edukalt läbitud õppesõidukooli pabereid. Emily sõitis nii minnes, kui tulles öösel kergematel teelõikudel (kiirtee parempoolses reas) vahetustega mõned tunnid. Mis hoidsid ära minu väsimuse kuhjumise. Teadolevalt mind autosõit ei väsita rohkem, kui arvuti ees istumine. Pigem peavad silmad puhkama!

Tegime ka piisavalt peatusi tanklates. Ühe peatuse pidime öösel tegema minnes Poolas, kui meid peatas politsei ja nõudis kõikide reisijate dokumente.  Saime kiirelt 3 ID-kaarti kokku ja esitasin need, aga Timo ja Mihkel magasid täismehe und ja nende äratamiseks kulus 3-4 minutit. Kui Timo ID kaardi saime jope taskust kuidagi kätte, siis Mihkel ei saanud pikalt aru mida temalt tahetakse.  Lõpuks saime ikka viienda ID-kaardi esitatud. Timo jäi kohe edasi magama, teised said kõhutäie naerda, kuidas ikka Mihkel suudab ennast une ajaks täielikult välja lülitada.

Warssavi läbimine öösel oli (Emily roolis) käkitegu. Peaaegu tühi mitmerealine tee.

Järgmine seik, mis ergutas meid Emilyga, oli suur ristmik, kus pidime  enne Lodzi linna pöörama Wroclawi peale, aga … ei õnnestunud. Emily telefoni programm teatas, et nüüd sõitke 21 km ja siis tehke tagasipööre. Vot sellised on need Poola kiirteed. Ma ei uskunud ja sõitsime siis edasi, otsides mahasõitu või tagasipöörde kohta … Ei tulnudki, 21 km ja siis tagasi. Vaatasime hoolega, et nüüd rohkem ei eksiks. Sama ristmik ja …  uups jälle keerasime kuhugi valesti. Nüüd otsustasin seisma jääda. Vaatasin üksikasjalikult teekonda. Tagurdasin kiirteel tagurpidi tagasi pool km ja siis selgus, et need teeotsad on lihtsalt kinni pandud. Üritasin veel murda läbi teeremondist, aga lõpuks loobusin, kui polnud mingit kindlust, kas ees pole tupikut. Võtsime suuna Lodz-i linna ja sealt edasi Wroclawi. Tarkusetera: Teeremondid on ikka vaja eelnevalt google pealt üle vaadata. Navigeerimisprogramm ei  arvesta neid. Kodus sai seda lõiku liiga pealiskaudselt vaadatud !

Edasi saime juba muretult ja veidi ka Saksamaa serva pidi jõudsime peale lõunaks majutuskohta Tachov’isse. Majutaja, tore naisterahvas, võttis meid rõõmsalt vastu. Näitas kätte toad, köögi ja palus kohe ühendust võtta, kui midagi tarvis. Kuna meie jaoks oli kõik olemas  (ka Wifi), siis 5 päeva jooksul  oligi vaja ainult 2 korda veel teda tülitada. Esiteks ei leidnud me WC paberit ja teiseks soovisime lahkumisel teda tänada ! Nooremad kirjutasid ja joonistasid ka külalisteraamatusse J

Algselt oli plaan, et kohale jõudes sööme-magame ja siis kerge jooks, kuid Emily ütles, et käime enne trennis ära, sest ta pole kindel, kas pärast magamist ja enne pimedat ta enam suudab trenni teha. Pigem trenn ja siis hommikuni pikk, reisiväsimusest väljatuleku  uni.

Otsustud. Kodus olin ette valmistanud 6 komplekti kaarte. Võtsime ette visuaalselt lihtsama ja kõige lähemal oleva kaardi. Riide selga ja minek.

Kaart 1

Kuna kaardil olid juba punktid peal, siis lasin Emilyl minna ja otsustada ise kui palju ta sellest rajast jõuab läbida ~70 minutiga. Meie ülejäänud plaanisime teha tunnikese raja esimeses pooles.

Olime elevil ja üritasime kaardiga „sina“ peale saada. Polnudki väga keeruline. Mõni uus raiesmik, nagu ka meil, ei viinud suurde segadusse, sest reljeef aitas jälle paika saada. Lihtsam osa läbitud, jõudsime kaardi järgi suuremate vormideni. See mida nägime, oli meeli ülendav. Mäe tippu vaadates võis selili kukkuda. Kaardil kõigest 4 joonekest+ midagi musta. Jah see must oli eestlaste jaoks ikka üllatus. See on kalju ! Ja sinna kalju otsa saamiseks peab kasutusele võtma „esisilla“. Mul tekkis hirm, sest ainult Leana oli jalga pannud orienteerumisjalanõud, naeltega.

Teistel tossud, Mihklil jalkasaapad. Nii üles, kui alla tulek tekitas kõhedust ja mõtteid, et kui nüüd veerema hakkad, siis …

Otsustasin, et kõik panevad kaardi ja kompassi taskusse ja ronivad neljakäpukil ja ülima ettevaatusega. Järgmine mägi ka ja ülejärgmine ka.  Mida edasi, seda selgemaks sai, et nii hull ka see pole. Ei tohi lihtsalt eksida ja valida selline tee, kus on näha, et keegi on juba jäljed ette teinud ja on kusagilt käega kinni haarata.

Esimese trenni lõpus olid emotsioonid kõrged. Eriti rahul oli Emily: „Ei mäletagi, millal viimati nii hea trenn oli !?“

Ööbimiskohta jõudes söök ja magama. Meil Emilyga oli vist sama uni, mis Mihklil eelmisel ööl ! Meilt poleks  ID kaarti keegi saanud J.

Siiski enne uinumist saatsin veel Vallole kirja, et oleme kohal ja järgmisel päeval võiks (nagu varem plaanisime) ühe ühistrenni teha. 

Hommikul oli Vallo vastus juba postkastis. Neil olid veidi trennijärjekorrad esialgsega võrreldes muutunud. 2-3. päeva võistlusmaastiku lähedal olev trenn oli neil just tehtud, aga KP-d olid veel maas. Tegi ettepaneku meil need metsast ära tuua. See variant sobis hästi. Mul kaasavõetud kaart kattus nende kaardiga.  Käisime Emilyga teiste eestlaste majutuskohas, saime kaardi KP-d asukohtadega, KP-d peale ja 2. trenn võis alata. Maastik sarnanes eelmise päeva kaljusema osaga.
Võtsin väiksemate jaoks juurde veidi rahulikumat maastiku osa ka. Emily tegi jälle üksi, ning ülejäänud võtsime ette teekonna. Vaheldumisi said kõik esimesena otsida KP-d. Lõpus sai lubatud ka tulisemad (Leana ja Mihkel) 1 keeruline KP omaette võtta, mille me Timoga vahele jätsime. Oodates varjatult kavalas punktikohas, kuulsime lähenemas häälekalt arutavaid pekokaid, arutamas kuidas meie juures asuvasse KP-sse jõuda. Ja nad jõudsid ! Veel paar KP-d ja siis auto suunas. Trenn  ~100min.

Õhtune osa oli taas planeeritud veidi lihtsamal maastikul.

Kohale jõudes, oh imet, meie valitud stardikohas inimesed kaartidega, sätivad samuti metsa ! Mõtlesin, et kas "kolmapäevak". Metsas siiski tava KP-sid ei kohanud, olid küll püsipunktid.  Meie rajad ristusid tihti teise grupiga. Seekord planeerisin rajad nii, et meie Emilyga võtsime koos pikema raja, Mihkel - Leana keskmise (teine tagurpidi järjekorras) ning Timole lühirada. Leppisime kokku, et kes, enne jõuab, võtab auto ratta alt võtme ja istub autos. Tagasi (veidi hämaras juba) jõudes selgus, et autos polegi kedagi. Mis asja ! 5 sekundit sai mõeldud igasugu variante ja siis kõrvaloleva kõrge mäe otsast kostis Leana sõjahüüd.  Nad tegid meile külma ! Kõik said kaardiga hästi hakkama !

Neljanda trenni maastik asus pisut kaugemal, tuli sõita 16km käänulist teed mööda. Kaardi nimi Supi Hora.

Kuna sellel kaardil oli käinud trennis ka kuulus Olle Kärner,  nimetades trenni ekstreemseks,  läksime kohale eelarvamustega, et aega, mis trennile kulub, ei lepi kokku, vaid helistame, kui on möödunud 1t ja 20min. Emilyle sai planeeritud terve kaardile tiir peale teha, meie valisime sihtkohaks ühe kõrge mäe ja siis kuidagi tagasi tulla vastavalt kulunud ajale. Maastikule jõudes nägime tõsiselt suuri vorme, kus jooksmiseks sai kasutada ainult mägede vahel looklevaid teeradasid, ülejäänud maastik sobis ainult ronimiseks. Ka allaminek kujunes ronimiseks. Hommikul sadanud rahe olid küll sulanud, kuid kohati tekitas see libedust. Vaheldumisi jälle punktikohti otsides jõudsimegi oma valitud mäeni.
Kulunud aeg lubas tagasitulekul veel ringi vaadata ja

ka pilte teha ning üks tipuke vallutada. „Jete mõte !“

Varsti peale tunni möödumist helistas Emily ja uuris kuidas meil läheb. Ta ise oli veel kaardi teises otsas. Meil oli jäänud umbes viimane poolteist kilomeetrit (aga mägede vahel).  Vaatasime kaarti ja otsustasime, et lasen noored omapead auto suunas minema ja ise teen veel ühe ringi maastikul. Lõpuks jõudis Emily veel veidi enne mind autoni, sest olin ajataju kaotanud „kaiffides“ maastikku.

Viimase trenni jaoks oli kaasas kaart, mis siiski enam ei kutsunud, sest tundus veidi raskevõitu ja otsustasin teha veelkord trenni esimese päeva kaardiga . Rajad planeeritud, avastasin, et 1 kaart puudu. Otsus, lähen Timoga. Teistel ikka piisavalt tehniline. Timo sai oma kaardilugemisega kenasti hakkama (talle kõige tehnilisemat osa ei võtnud täielikult sisse).  Raja lõpuosas kohtusime karja noorte … metssigadega ! Eks neid jälgi oli seal ümberringi rohkemgi. Teised olid kohtunud väidetavalt kitsedega.  Timoga auto juurde jõudes oli just saabunud ka Emily. Samal rajal jooksnud Mihkel ja Leana olid veel metsas. Veidi aja möödudes saabud Leana, aga hoopis suure tee kaudu. Mingi viga oli viinud teda paralleelvariandiga hoopis teise kaardi nurka, kindlasti oli oma osa ka kompassi mitte kasutamises või -uskumises. Metsas oli veel Mihkel. Hakkas taas hämarduma. Emily läks veel lõdvestusjooksu tegema suunda, kus võiks Mihkel olla. Ning varsti ta tuligi koos Mihkliga.

Trennid  said läbi. Edasi eksamid (võitlused).

Reede hommik. Kerge hommikujooks majutuse asulas oleva karjääri juurde kujunes mitte kergeks, sest tee oli ühtlaselt tõusev. Minnes 12 min, tagasi 8-ga.

1.võistluspäeva start asus majutusest 16 km. Asusime teele 1,5 tundi enne starti. Saime kenasti pargitud. Maksin valuutakursi ümberarvestuse või mingi ülekandetasu tulemusel tekkinud võla (33 tšehhi krooni -1,2eur), sain klubi ümbriku, kus kõik vajalik.

Starti ~500m. Esimene startija Leana Jete ja lausa 1.minutil !
Kui poleks eelnevate päevade treeningud, oleks vist kohe paanikas olnud, kuid nüüd tundus  kõik selge, mida peab lugema ja mida peab tegema.  Endal läks kuni eelviimase KP-ni hästi, aga siis tuhinas arvasin, et juba viimasesse vaja minna, kui poole etapi peal enam ei saanud aru, kus olen. Pidin seisma jääma ja … siis oli väike paanika, kus ma olen ! Jooksin lähedal paistva põllu äärde, kus panin ennast paika. Hea, et nii läks, 2,5 min viga !

Ka Leana lasi sisse 2-3 viga, kokku 5 min jagu. Koht 11.  Emily eksis ühe KP-ga „korralikult“ 3 minutiga + veel paar väikest. Koht 5. Timol oli raskusi esimese ja viimsesse minekuga. Kokku ~8-9 min.  Koht 13. Mihklil esimesel päeval kolm viga (3- 4- 5- minutilised) viisid protokolli teise poolde (koht 26.).

Peale esimest päeva olime siiski kõik meelestatud, et saab hakkama küll. Kuigi võistluskiirusel on tunduvalt keerulisem teha otsuseid ja valikuid, mida Eestis pole ette tulnud.

Teine päev algas teemaga, kuidas riietuda. Start juba kl 10 ja hommikud on jahedad. Igaks juhuks soojemalt. Stardis sai üleliigse maha visata. Starti seekord 1700m. Nagu eelmisel päeval Šarka’ga sai räägitud, siis lubas ta et 2. ja 3. päev tulevad huvitavamad ja raskemad.  Esimesel päeval segas raja planeerimist asula lähedus ja palju keelualasid. Siin ei olnud enam neid takistusi.
Ka teisel päeval suutsin enamuse rajast veatult raja läbida. Kahel korral pole siiski endaga rahul. Mõlemad seotud metsas oma klubi särki nähes, keskendumise kaotamisega.
2. päeva pikkima jooksu tegi meil Timo, olime juba pisut mures ja vaatasime kaarti, et kas ehk kaardist väljas. Seda võimalust siiski õnneks me ei leidnud, ümberringi põllud. Ja lõpuks ta ikka tuligi. Muljed, et esimesse pani vales suunas ja leidis sarnase koha, mida siis korralikult uuris, aga vajalik KP oli hoopis teises piirkonnas. Teine ajakadu tekkis kaardi kaotamise tagajärjel. Ronides käpuli tihnikus, oli kaart käest pudenenud. Hiljem tuli tagasi tulla, sest ilma kaardita ei saa ju järgmisse KP-sse !
Leana ei olnud 2. päevaga päris rahul, kuid midagi hullu ka ei olnud. Koht 13. Kokkuvõttes tõus juba esikümnesse !  Mihkel sai tunduvalt pikemal ja raskemal rajal, kui 1. päeval, hakkama sama ajaga. Koht 20. ja üldkokkuvõttes tõus mõne koha võrra. Emily jäi küll kokkuvõttes samale (5.) kohale, kuid päeva tulemus 9. Lisandunud oli uusi võistlejaid. Oma Eesti konkurentidega võrreldes jätkuvalt astmejagu kõrgemal (Kristin Viikmaa 27. , Marie Anna Blehner 28.). Mõned teevalikuvead ja punkti võtmise vead ikka kogunesid, kuid võitja Tereza Janošikova aega ei näeks ka teistkordsel raja läbimisel. Tereza on 2015 aasta ülekaalukas ja kolmekordne ! Euroopa noortemeister ( D16). Tundub, et 1. ja 2. päeval andis ta ikka maksimumi ja selline ongi Eesti tüdrukute ja maailma tugevaima vahe (üle 20%) sellisel maastikul. Eestis joostes, jõuad kohale, teed silmad lahti, võtad punkti. Jäävad ära küsimused, kas KP on kalju üleval, all või kusagil poole nõlva peale praos. Tšehhis võid punkti rõnga sees kulutada minuti või isegi 2. Ja kui peaksid veel otsima vale nõlva peal või vale kõrguse peal …
Seoses varajase võistluse lõppemisega, otsustasime õhtupooliku veeta suuremas linnas. Valisime ~30km kaugusel paikneva Mlada Boleslavi, sest internet ütles, et seal on ka McDonald's J. Kuulus on linn oma suurima Škoda tehase tõttu. Ka Škoda muuseum pakkus vaatamisväärsust. Mitmekordne olümpiavõitja odaviskaja Jan Železný  on visanud oma esimesed odakaared selles linnas. Leidsime kokku 4 staadioni, kus laupäeva õhtul mängiti jalgpalli ja rullitati rulluiskudega! Linnast tagasi sõites helistasime veel ette PizzaBaari, et taas maitsvat pizzat kaasa võtta. Mõtlesime seda rohkem Emilyle viia, kes oli jäänud kodu hoidma ja oma uurimustööga tegelema.
Üldiselt toiduvalmistamine (lõuna-õhtu) oligi Emily õlul. Minu ülesanne oli hommikupuder ja söögitegemisenõude pesemine. Igaüks sai oma sööginõud puhtaks pestud .
Õhtuti, lisaks kaardiharjutustele, mängis 3/5 seltskonnast ka kaarte :)

Kolmas päev. Võistluskeskus ja finiš samas kohas, kus 2. päeval. Seoses esimeste päevade tulemuste alusel antava viitstardiga, sain minna pekokatest esimesena metsa. Hommik oli küll päikeseline, kuid metsas karge. Siiski temperatuur tõusis kiirelt. Ka minu peas. Sest viimase päeva rajameister oli KP-de paigutusega eriti palju tööd teinud ja minu mõtlemisele vastupidiselt need paigutanud. Kõik etapid lahendasin korralikult, aga 4 KP võtmisega olin hädas. Tähendab, luupi oleks vaja, et KP asukoht TÄPSELT välja lugeda. Või siis olin eelmiste päevadega saavutanud enesekindluse. Või siis oli tekkinud juba nädalase trenniga väsimus. Igatahes eelviimasest, kalju vahes olnud KP-st jooksin 15 m mööda ja oli nii audis, et leidsin lausa 4 mitte minu KP ümbrusest ja olin juba üle 5 minuti tuuseldanud, kui paanika saabus. Siis otsustasin taas, minna lagedale ja samm-sammult kõik detailid välja lugeda. Olin juba KP rõngasse jõudmisel ähmis, et seda pole, sest ma juba olin korra siin. Aga KP oli ja sellise nurga alt nähtav,  millisega mina ma esimesel korral ei taibanud vaadata. Viga üle 8 min ! Kokku viga päeva jooksul 14 min ja kaotus päeva võitjale 8 min. Siiski 3-päeva kokkuvõttes jälitajad järgi ei jõudnud.
Järgmisena lõpetas Mihkel, kes oli mõned konkurendid maha raputanud ja tõusnud kokkuvõttes 19-ks. Ise oli jooksuga juba pigem rahul. Meie pundi parima tulemusega viimasel päeval sai hakkama Leana Jete, kes suutis peaaegu veatu jooksuga kokkuvõttes kuuendana välja tulla, möödudes kolmest konkurendist. Päeva 4. aeg tõstis meelelu pikaks ajaks. Ka Timo suutis eelmise päeva seiklused unustada ja läbis KP-d ühtlases tempos. Üks 5 min veake ikka lipsas sisse, muidu oleks päeva lõpetanud esikümnes (koht 14.). Emily kommentaarid lõpetades : „Ma ei saa aru, mis minuga täna toimus ?! Viga 15 min !“  Hiljem vaadates selgus, kas just nii palju kogunes, aga 13 küll . 2 suuremat viga ja üks minutiline veel olid tingitud tema arust üldise väsimusega pikast nädalast, mida ka ise tundsin.
Võistluse korraldus, niipalju kui meie osa saime, ei võimaldanud kriitikat teha.  Teised pidid „minu pärast“ ootama 20 min , et oma B-klassi auhind kätte saada. Auhinna kotis olid kohupiima kook, kauasäiliv (pealt valge hallitusega) vorst, tšehhikeelne retseptiraamat ja poeskäimise kott J.
Võistlus ja ka laager sai sellega läbi. Veel majutuskohas pesemine, söömine, asjade pakkimine, tubade kiirkoristus, tänusõnad (ja väike suveniir) majutajale  ning aidaa Tšehhi.

Tagasitulekutee vaatasime veel hoolega üle, et mitte taas viga teha. Siiski õnnestus jutuhoos üks kiirteelt mahasõit maha magada (telefonil oli hääl vaikseks keeratud). Taas teatas programm, et tuleb sõita 18km ja siis tagasipööre. Juba „kogenuna“, tagurdasin vähese liiklusega kiirteel  500m ja saime ehmatusest üle J. Tihedamalt külastasime tanklaid, millegipärast Poolas olid Mc-id pimedad. Kodus selgus ka miks.  Niinimetatud „kohustuslikul turismimaal“ (kõik teed viivad läbi Poola) oli riigipüha –loomulikult ülestõusmispühad. Järgmine valik- Statoil.

Tagasitee möödus viperusteta, ( v.a. 15min paus liiklusõnnetuse tõttu tee suletud- Warssavis) 21 tundi. A siiski veel, pika tee lõpus võeti ka „kiirteemaks“, Riia ja Bauska vahelisel sirgel laial teelõigul. Möödudes veoautost, olevat kiirus 117, mis maksab 40eur. Kiirmenetlus 1 min. Normaalne.
Reisiseltskond oli lahe. Mihkel üllatas oma jutukusega, intonatsioon liikus tihti oktavite vahel. Võrdlesin endamisi teda Mihkel Rauaga. Leanal samuti juttu jätkus, aga tema hääl oli kõigist üle, kui vaja oli. Vahel tuli paluda tal „volume“ nupp maha keerata, sest meil olid ka aegajalt teised külalised majutatud. Timo oli asjalik ja konkreetne ning sulas seltskonda. Emily oli rahulik ja enesekindel, juba laagritest kogenud, pigem rohkem vastutav.

 Selline siis lühikokkuvõte ühest kevadisest laagrist Tšehhimaal. Ehk järgmisel aastal jälle samal ajal kuhugi …

 Ja mõned pildid

2 päevaga 65km

Et Tartu Maraton jättis hinge arvamuse, et koht lõpuprotokollis pole just kõige õigem (siiski nagu teada protokolli ei kirjutata, et suusk ei libisenud ja teisi hädasid), siis paar päeva peale TM tuli tahtmine Haanjas ära käia ! Registreerimise jätsin ikka viimasele sooduspäevale, et mingigi ülevaade oleks ilmast. Kui ikka lumi hakkab ära minema, siis pole ka mõtet regada, aga www.yr.no lubas ikka vähemalt öösiti pikalt külma. Nii saigi nimi üles antud. Samas oli teada, et 08.märtsil on õhtul pillimäng. Lubasin endale, et üritan ikka veidi ette magada ja juubelilt esimesel võimalusel ära tulla. Kui Haanjanädal kätte jõudis planeerisin viimase trenni teha teisipäeval ja ülejäänud päevad puhata. Läks aga nii, et teisipäeva pealelõunal hakkas kuidagi imelik olla, tekkis uimasus ja isegi väiksed värinad, mis koju jõudes lõppesid iivelduse ja palavikuga. Siiski ei suutnud ok....., selline loll organism mul on, elus ainult 2x sellega hakkama saanud. Järgnes unetu öö koos lemmikkoha WC-ga. Järgmine päev olin tühi-tühi. Tööle ei jõudnudki. Tekkisid mõtted, kas ikka tasub üldse Haanjasse minna. Õhtuks siiski juba parem ja neljapäeval tööle. Viimase otsustamise mineku suhtes jätsin laupäeva hommikule. Reede õhtul viisin sellegipoolest suusad Raulile hooldamiseks, peale seda pillimäng kuni kella 01.15-ni . Teine pillimees küll palus hoolega kaaluda - "kas õks tasos' hinnäst tappa !"  Koju sõites sadas kerget lumekest ja temperatuur oli - 12-lt tõusnud -7-ni, magama kell 01.50. Hommikuks oli taevas selgeks läinud ja külma tublisti üle 10 kraadi. Otsustasin, et lähen ! Samas otsustasin, et lähen matkama -  ilus ilm, tõenäoliselt palju rahvast, jne ! Hommikusöögiks kerge (juubelisöögid veel sees) puder singi-juustusaiaga ja lisaks mineraalvesi ning jõujook. Kell 9 saabusid Toivo ja Rein ning sõit Haanja suunas algas. Jututeemad- ilm, suusad, määrded, eelmised maratonid... Kohale jõudsime paar minutit enne 10. Jäi tund stardini. Mina (kõige noorem :) ) jooksin numbrite järgi. Teised hakkasi suuskadele pidamist panema. Rahvast oligi kõvasti. Ka tuttavaid. Tagasi jõudes asusin oma suuskadele pidamist panema. Soovitati universaalset VR45 ja 3 kihti. See tehtud. Number selga, WC ja suund starti. Asetasin suusad oma stardigrupi suhteliselt ette-otsa, teise ritta, läksin soojendust tegema. Suuski ei proovinud kordagi enne. Jätsin kõik lootuse peale ja veelkord mõttesse, et kui libiseb siis sõidan, kui ei, siis matkan. Esimeste start anti vist isegi minut enne 11 ja edasi gruppide kaupa väikeste vahedega. Meie grupp jõudis stardikanga alla 11:05. Seal olin vajunud kuidagi kolmandasse rivvi, kuid peagi algav tõus ja HÄSTI PIDAVAD ! suusad võimaldasid kohe grupi etteotsa liikuda. Üritasin kiirelt anda hinnangut suuskadele üldse. Peale teist tõusu olin veendunud, et suusad peavad raudselt. Aga libisemine tundus pisut kange olevat, aga kui laskumisel libisesin pisut teistel (sama stardigrupiga suusatajatel) eest, siis taha ei vaadanud ja lükkasin hoogu juurde. Kui väikse ringiga tagasi staadioni juurde jõudsin, hakkasid tulema vastu eesstartinute (numbrid 500-ga)seljad. Ja kui piltidelt vaadata, siis olin vist lausa esimene 600-ga numbritest. Samas hakkas veel paar kilomeetrit edasi liikudes minust mööduma üksikuid tagapool startinuid. 5km vaheajapunktis olin päris kiirelt, alla 17 minuti, 411 koht. Aga siis algasid ka suuremad tõusud ja kuna järjekordasid eriti polnud, siis tuli ka liikuda ilma puhkuseta. Kui olin jõudmas teist korda staadioni lähistele (~9km), tekkis joogijanu ja ramm saigi otsa ! Võtsin "käigu välja". Mõtlesin, et kui näen kedagi joogipudeliga, siis võtan julguse kokku ja viskan häbi maha ning küsin juua... aga ei kedagi :( Venisin siis edasi rahulikult. Algas Haanja 3km ring koos laskumistega, sain pisut puhata, siis jälle tõus ja jälle joogijanu. Teadsin, et mitte kaugel peaks olema 1. toitlustuspunkt. Ega ta ikka veel lähedal ka ei olnud, vahepeal möödus keegi Kobras klubist (vist Karl Kürsa). Aga TP-sse ma jõudsin. Olin ahne ja janukas ! Lõpuks tuli ikka sealt lahkuda :)  Lootsin, et jõudsin taastuda, aga järgnev tõus oli nii ränk, et taas tekkisid mõtted jätta pool rada sõitmata. Andis tunda nädala sees olnud haigus. Siis tuli jälle pisut laugem maastik ja taastumine. Jõudsin pöördekohani, kus vasakule suunas 22km. Üle 1 sekundi siiski ei mõelnud, sõitsin otse ! Olin mõelnud, et vaja kaasavõetud geel ära "hävitada", sest jõudu ikka nappis, aga 2. TP tuli kuidagi ootamatult ja otsustasin, et ei hakka aega raiskama geeli taskust välja koukimisega. Rühkisin edasi. Tekkis seltskond, kes vahel ees - vahel taga. Põhiliselt mööduti minust tasasel või lamedal tõusul, mina sain järgi järsul tõusul ja möödusin omakorda laskumisel. Samas ka laugel laskumisel sain paaristõugetega väikese edu. Olenemata headest suuskadest jõudis poolel rajal järgi Enn Jaama, kes startis minust küll 22 sek hiljem ja 5km punkti läbis lausa 2:30 minust hiljem. See näitas, et minu tempo oli parajalt langenud, matkatempo tasemele. Ajasime ikka mõne sõna juttu, küsisin kaugel Külli (Jaama) on. Pidi 50 meetrit taga pool olema. Tasasel maal siiski Enn vaikselt libises eest ära. Jäin tagant lähenevat Küllit ootama. Kuid tõusud ja langused tõid Ennu jälle nägemisulatusse ja lõpuks geel ja TP ning peale seda nägin et Enn seisab raja kõrval ja kougib samuti geeli. Eks temalgi tekkis raske hetk. Soovisin talle veel jõudu ja liikusin omas tempos edasi. Ei hakanud väga tagasi ka vaatama. Viidad kilomeetritega tulid ladusalt vastu ja mõtted hakkasid liikuma "mõrvari tõusu" peale.  Kuuldavasti pidi see olema ~3,5 km enne lõppu. Nädal tagasi Eesti Maatalimängudel orienteerumisevõistlustel sai seda juba korra "maitstud". Tookord ise valisin selle teevariandi. Seekord oli rada "parem", aga tundus veel raskem, kuna siiski ajaliselt juba üle 2,5 tunni lihaseid piitsutatud. Tõusu lõppedes vaatasin tagasi ja selgus, et olin kenasti tulnud. Tükk tühja maad oli seljataga. Või siis minust järgmine oli tekitanud tropi. Viimase 3,5 km peal enam keegi minust mööda ei saanud. Ise "neelasin" vast veel 5-6 konkurenti. Viimasel tõusul soo pealt tõustes lausa lendasin kahest mööda - midagi oli vaja veel (endale) tõestada ! Vahetult enne lõppu hõikas veel keegi mind nimepidi,  "Einar, juurde-juurde  !" Ei suutnud eristada rahva seast , eks see viimane tõus võttis viimase. Arvan, et see oli mu onupoeg Viktor, kes oli oma pojale (Rauno) tulnud kaasa elama . Veel finiši sirge ja saigi läbi. Kella mul polnud. Vaatasin finišis ringi, kas keegi saaks aega öelda. Nägin, et üks lõpetaja omas seda. Küsisin siis kella, kuid mind vaadati küsivalt. Küsisin uuesti. Vastati midagi, aga mitte eesti keeles. Siis küsisin inglise keeles, et mis aeg on. Ta näitas kella pealt ja seal seisis 2:24 !?. Jätsin lihtsalt meelde ja liikusin vaikselt edasi supiköögi poole. Mõtlesin, et ei hakka auto juurde minemagi, vaid söön ära ja siis kohe kodumatk, sest nagunii teised ootavad. Supp (maitsev seljanka) ja võrokestel omavalmistatud leib söödud. Nägin, et ka Rein just (juba ümberriietatult) asus suppi sööma. Uurisin tema tulemust - 2:35. Mõtlesin, mis siis ikka, sain vist kolmveerand tunniga ära, kui finišis olnu käe peal näitas 2:24 ehk 14:24  ehk mul peaks siis olema aeg (viitstardi 5min maha) ~ 3:20. Auto suunas minnes põikasin veel sekretariaadist läbi, kus olid esimese 250 ajad üleval. Rein oli siis 207 , võitja isegi 1:55-ga finišis ! Auto juurde jõudes sain ka Toivo aja, mis oli ~2:50. Mõtlesin, et hea seegi, et sain parema aja, kui 2011 (3:28) . Sõitsime koju, teemad ikka samad, ilm, suusad, määrded, eelmised maratonid ja lisaks rajal saadud elamused. Koju jõudes pidin ikka kohe arvutist järgi vaatama, et mis siiski mu aeg siis täpsemalt jäi. Keegi oli maratoni kommentaaridesse lisanud lingi, kus jooksvad tulemused veel järjest täienesid. Minu aeg ja koht oli ka olemas... ja oh imet, see aeg mis finišis mulle näidati, oli tõenäoliselt kellegi lühikese distantsi sõitja raja läbimise aeg :) . Minu aeg oli protokollis hoopis 2:59:07 S.t. isegi 29 minutit oli võimalik kiiremini sõita, kui 2011. aastal. Jess ! Ja kaotus Toivole "ainult" ~10min . Võitjatele siiski üle tunni :)
Haanja maratonile tahaks veel minna ! Raske aga ... kui selline eesmärk seatud, siis mõnus !

Aga miks pealkirjas 65km? Sest järgmisel päeval Värskas ju traditsiooniline Suusasõit 20km. Sel aastal siiski ~23km.
Eelmise päeva väsimus oli küll kontides, aga mitte sellisel määral, et rahulikult 20km ei jaksaks läbida. Samas ka plaan nr 2 uute Salomoni suuskadega normaalse tulemuse saavutada. Kehvemal juhul sõita lihtsalt Emilyga koos, vajadusel vedada teda ! Ei läinud miski plaani järgi. Stardis sain küll ilusti minema, aga ~5 km pärast sain taas tunda seda (TM) tunnet, et suusad ei libise teistega võrdselt. Liivikule jõudes nägin veel üsna lähedal eessõitvaid konkurente, kelle hulgas ka Ingrit. Kui aga liiviku osa läbi sai, olid nad juba kadunud ja hoopis tagant tuli Emily koos Kristeliga ! Veel kilomeeter ja nad oli mul järel. Lasin Emily mööda. Paar kilomeetrit loksusin koos nendega ja siis peale järsku laskumist ojale, lasin mööda ka Kristeli ning läinud nad olidki. Ise ka ikka ei seisnud just, aga kuidagi ei suutnud tüdrukutega tempot hoida. Mõtlesin, et Emily ei pea küll seda tempot 2 ringi vastu, Kristelil oli ju ainult 1 ring, tema võis rabelda lõpuni. Kui esimene ring läbi sai, nägin veel joogipunktist II ringile väljuvat Emilyt. Võtsin joogi ja kohe jõudis järgi ka Indrek (Mahla), kes stardis näitas oma ~10 aasta vanuseid roosa tallaga Visusid, kommenteerides, et ei ole selline igapäevasuusataja, et oleks vaja muretseda endale kaasaegsed suusad. Mu tuju oli ikka korralikult rikutud. Algselt ei pidanud Indrekut enda konkurendiks :( Üritasin siis koos Indrekuga II ringi läbida ja eelarvamusega, et Indrek on I ringiga ennast ületanud ja kustub II ringiga ära. Aga ta oli ikka oma jõudu ühtlaselt kulutanud ja libises vaikselt mul eest ära...Lõpus said siis Emily ja Indrek omavahel jõudu katsuda, Emily seekord võitis Tulemused Kuigi ei läinudki suurte lootustega, siis tulemus ikka allapool arvestust. Esimene kord, kui kaotasin Emilyle ja ka Kristelile (10km peal). Põhjused : 1. väsimus + vasaku rinnalihase valulisus II ringil (vist ikka eelmise päeva pingutusest), 2. suusad jäid hooldamata, võtsin lihtsalt seina kõrvalt (lõpuks olid põhjad suht "valged"). 3. Rajad kohati pisut kitsavõitu - Kristelile ja Emilyle jälle eelis minuga võrreldes. Lõpus saigi libisemist proovitud. Mul ikka kõige kehvem, siis Indrek, siis Emily ja proovijates parim Reinul (Toomas).
Veelkord kinnitus, pean õppima suuskade "tegemise" ära koos vastava varustuse hankimisega !

73 km

Seni on ikka olnud emotsioon põhjuseks, et midagi kirja panna - kas artikkel või blogi... Seekordki olemas emotsioon... ei teagi kuidas seda võtta, tundub negatiivne ... aga pikas perspektiivis mine tea ...
Algusest. Teema on Tartu Maraton.
Olen praeguseks hetkeks osalenud sellel "suusatajate laulupeol" 6 kord. 1984,1987,1991 siis pikk paus ja siis 2011-2013. Jätkaks niiakaua, kui tervis alt ei vea,  kuni tervis alt veab. Kui eelmise aasta juunis tekkinud vasaku puusa probleem, ei lase enam korralikult suusatada, siis sõidan paaristõugetega ka selle 63 km läbi. Vot selline plaan. Sest viha (eriti enda peale) on ikka päris suur. Ikkagi omast arust sportlane veel !

Aasta    Start   Finish    Aeg       Koht kl         Kommentaar
2011    4960   3558    5:55:17   M45 321   Sõitsin Kaisaga koos 40km, siis andsin tuld,                   möödusin 20 km jooksul ~500-st. Külma -20, lõpus -15 Suusk lippas hullult hästi.
2012   3495     2163  4:46:45    M45 258  Sõitsin üksi, pool maad oli suusk OK , siis hakkas sadama ja
                                                                 ilm soojenes. libisemine halvenes, aga jaksu oli lõpuni punnitada.

2013  2191      2586  4:36:01    M45 320  Pisut pikemalt...Mõned tuttavad kellega võrrelda

 

koht

nr

nimi

MATU

ANDE

KUUTSE

PEEBU

PALU

Eelviim. Vaheaeg

HELLENURME

Viimane vaheaeg

finish

vanus_kl

kl_koht

kordi

574

539

Toomas Rein

0:36:37.9

1:13:50.9

1:45:29.3

2:10:31.0

2:35:07.8

0:24:13

2:59:20.4

0:33:47

3:33:07.5

M50

25

21

730

863

Meitus Jaanus

0:39:04.9

1:17:55.1

1:50:38.4

2:16:38.4

2:41:54.2

0:24:05

3:05:59.4

0:32:21

3:38:20.6

M45

99

4

854

947

Loosaar Vahur

0:41:00.6

1:21:04.1

1:54:42.3

2:20:49.8

2:46:07.9

0:24:28

3:10:35.1

0:32:48

3:43:23.6

M45

118

8

1362

1674

Toomas Toivo

0:42:01.7

1:23:10.9

1:58:27.9

2:27:42.3

2:55:51.9

0:26:23

3:22:14.6

0:37:40

3:59:54.0

M55

45

8

1858

1561

Mälberg Meelis

0:44:31.4

1:28:53.5

2:07:01.2

2:37:07.0

3:05:54.4

0:29:05

3:34:59.2

0:39:15

4:14:14.5

M40

385

10

1866

2167

Kalle Rein

0:49:14.0

1:34:18.8

2:11:18.2

2:40:05.0

3:08:45.3

0:28:02

3:36:47.5

0:37:44

4:14:31.1

M35

348

4

2072

2410

Valdmaa Erik

0:46:58.9

1:32:11.8

2:10:39.1

2:41:42.5

3:11:58.0

0:29:31

3:41:29.1

0:40:06

4:21:35.6

M21

554

4

2279

3219

Maidla Meelis

0:49:44.3

1:36:30.6

2:15:24.2

2:47:25.2

3:18:18.1

0:29:02

3:47:20.9

0:39:23

4:26:43.9

M45

291

20

2454

2872

Kalbus Hugo

0:51:57.1

1:39:02.9

2:18:21.8

2:49:34.9

3:20:33.2

0:29:29

3:50:02.5

0:42:03

4:32:05.1

M50

157

17

2586

2191

Raudkepp Einar

0:49:20.7

1:39:11.8

2:21:21.2

2:54:35.0

3:27:21.6

0:29:01

3:56:22.2

0:39:39

4:36:01.2

M45

320

6

3547

2966

Needo Ülo

1:00:57.2

1:54:45.1

2:39:22.9

3:14:51.0

3:49:26.6

0:31:35

4:21:01.9

0:43:07

5:04:08.2

M60

104

15

4028

3888

Joonas Erika

0:57:10.3

1:52:36.4

2:39:42.9

3:17:40.3

3:54:26.9

0:35:14

4:29:40.3

0:49:26

5:19:06.0

N40

54

4

Aga siis sellest maratonist pikemalt.

Kui jooksmine sai suvel joostud (puusa tõttu), siis polnud ma ka veel kindel, kas suusatamine on võimalik. Arvasin, et uisku peaks ikka saama, aga klassikaga võib tekkida probleem. Ei hakanud siiski püssi põõsasse viskama ja esimese lumega tegin katsed ära. Puus lubas liikuda, isegi 1,5 tundi. Edasi ei katsetanud. Kui aega ja ilma oli, sai ikka õhtuti valgustatud rada (1,6km) „hõõrutud“. Päevikut ei pidanud, aga telefoni GPS-iga üritasin võimalusel ikka kilomeetreid lugeda. No 200 sai juba valgustatud rajal kindlalt täis + orienteerumisvõistlused ja veel mõni ilma GPS-ita sõit juurde. Ehk siis 300 ikka. Lisaks veel mõned korrad jõusaalis. Maratoni eelnädalal sai ikka suhteliselt palju mõlgutatud mõtteid ja vaadatud ilmaprognoosi. Lootsin väga, et tuleb külmakraade, et rada oleks hea. Seda soovisin just seetõttu, et kehakaal pole just eriti sobilik pehmel rajal sõitmiseks (pikkus 187 ja kaal koos suusasaabastega ehk ~96-97). Suusad olin varakult broneerinud Ego käest. Väidetavalt 3-4 aastat tagasi Raul Olle käest kasutatutena ostetud, kuid heas korras. Kusjuures samad suusad olen Ego’lt juba 3. korda võtnud TM jaoks. Olin kindel, et ise ei saa suuskade ettevalmistusega hakkama ja lootsin, et vana maratonihunt Rein Toomas aitab mind. Ja aitaski. Lasin ka Emily suusad tal ette valmistada. Parafiin sai kõrgflooriga ja pidamiseks see, mis oli soovitatud TM kodukal VR45. Veel maratoni eelõhtul käisime Emilyga staadionil proovimas, et kas ikka peavad. Kuna klassikajälg ei olnud päris selline nagu TM-l, siis hindasime suusad sobivaks. Pigem hästi pidavaks ja libisemisele väga rõhku ei pööranud. Korra tundus, et Emilyl lippas isegi paremini. Kuna Liisa sai ka 31 km–le üles antud, siis oli veel lahendamata, millised suusad ta saab. Peko’lt laenatud Madshused oli küll hea põhjaga, kui selgus, et painet pole sugugi. Saime Toivoga jutule, et tal ühed vanad Visud. Nende põhjad olid küll päevi näinud, Even nimetas neid isegi „mullasuuskadeks“, kuid paine oli siiski veel olemas. Sai siis mitu kihti parafiini lisatud ja 1 kiht ka pidamist, et hommikul Ülol oleks näha pidamisala ja ta paneks veel 1 kihi juurde. ~kell 00 sain siis voodisse. Uni tuli kiirelt ja äratus samuti. Puder tehtud-söödud, aeg möödus kiirelt ja sõit Otepää poole algas kell 6.40. Ilm oli sobiv, -8. Starti jõudsime õigeaegselt. Sain suusad oma stardigrupi (2001-2500) esimesse ritta maha panna !  Siis viisin oma riietepaki veoautosse, WC ja siis uuesti starti. Kõik tundus väga hea olevat. Avastasin enda kõrval ka startimas Maret Vaheri, kellega küll ei plaaninud võidusõitu, teades tema tugevust. Samas ei saagi vist teada, millal ta lõpetas, sest … ei ole teda ei stardi-ega finišiprotokollis J.

Seistes stardikoridoris rääkis midagi reporter ja kellelegi anti sõna, kuid millest jutt, see jäi helikopteri müra tõttu raskesti arusaadavaks.

Peale stardipauku sai paarikümne sekundi pärast juba liikuma, esialgu aeglaselt ja ettevaatlikult, aga paari kilomeetri pärast juba võis tunda, et pulss on tõusnud. Ja kui esimene järsk tõus oli, mis tuli käte najal võtta, siis ei olnud enam stardikrampi sees. Kuid…miski ei olnud päris see. Ja mida edasi, seda kindlam olin, et mu suuskadel pole väga head „lipet“. Asi sai päris selgeks, kui laugetel laskumistel vajusid mul eest vaevu keppe liigutavad suusatajad, samas kui ise lükkasin ikka isuga. Mõtlesin, et ehk on siis võimalik mul tõusudel see tasa teha, kuid ka tõusud nõudsid kätelt paraja koormuse. Mis siis ikka, lootsin veel, et ehk midagi muutub, lohutasin ennast. I toidupunkti jõudes olin siiski juba päris veendunud, et ei suuda seda tempot pikalt hoida, kuna sõita veel 50km. Ühekaupa möödusid minust tuttavad (Rein Kalle, Meelis Maidla, Hugo Kalbus). Vahetasime lühiinfot. Meelis soovitas suusad teisipidi jalga panna J ehk peab ja lippab paremini. Peebu TP-s otsustasin abi paluda määrdemeestelt. Tundsin seal tegutsevatest Kristo Heinmanni. Kuid lohutust ei saanud, kuna nemad lisasid hädalistele vaid pidamist, aga libisemise parandamiseks kiiret lahendust nad ei pakkunud. Midagi siiski määrisid suuskadele alla, kuid lootust eriti ei andnud. Ütlesin veel isegi neile, et olgu siis kasvõi psühholoogilinegi mõju nagu paljude rohtudega üldse. Lükkasin punktist välja ja kannatasin edasi. Endiselt said isegi kergekaallased mäest enne alla kui mina ja kui mõni samakaaluline trehvas kõrvale, siis tekitas möödudes lausa tõmbetuule. Enesetunnet see ei paranda… Igasuguseid mõtteid tekkis selle 4 ja poole tunni jooksul.

Katkestamine… ei, siis tuleb järgmisel aastal startida tagant poolt.

Miks ei libise … teistel on pulber all, mul mitte, miks ma kokku hoidsin.

Olen vähe trenni teinud teistega võrreldes…. no nad ei lükkagi nii kõvasti, aga liiguvad ikka mööda.

Siis tuli ka mõte, et ehk on pidamise alaga miskit valesti… jah, seda ma ju ei kontrollinud, aga kehakaal ju pole vähenenud, vaid ikka tõusnud.

Päeva nael !  Pean ise suuskade määrimise (ka klassikaks) selgeks saama … Järgmisel aastal tooge mulle suusad hooldamiseks !

Tiksusin siis nende mõtetega edasi, kuni järjest väiksemaks jäi kilomeetrite arv lõpuni. Päris rasket hetke ei tulnudki, kuid tööd tegin pidevalt ja rohkem kui kõrvalolevad kaassõitjad. Kuna korralikku vahelduvsammu lamedamatel tõusudel ei saanud teha, siis kasutasin ikka paaristõuget, mis selja lõpuks valusaks tegi. 15 km enne lõppu oli juba see valu ühtlaselt tuntav, kuid siiski mitte segav. Aeg-ajalt tuli selg lihtsalt sirgeks ajada. Eelviimasest TP-st möödudes oli tunda, et saab sama tempoga lõpuni välja võideldud. Tasasel maal enam eriti keegi minust mööda ei saanud. Vaadates ka viimaseid vaheaegu, siis olin oma tempo suutnud viia võrdseks 2000 koha peal sõitjatega. Sundisin ennast väikese lootusega, et ehk jõuan säilitada koha 2500 seas, ehk siis sama stardigrupp järgmisel aastal. Aga …enne sai maa ja aeg otsa. Parandasin küll eelmise aasta aega 9 min, kuid koht kukkus 423 kohta, mis osaliselt seotud osavõtjate arvuga ja osaliselt üldise parema libisemisega (konkurentidel). Rajal kukkumist ette ei tulnud, külla aga koperdasin korra oma mustikajoogiga põlvili. Ühte kukkumiste seeriat nägin, aga mitte nii hullu.

Lisaks kodus söödule-joodule kasutasin igas TP-s TM pakutavaid jooke. Tavaliselt jõujook ja mustikasupp ning lisaks ikka kurki ja rosinaid, 1 kukli ja 1 banaanitüki.

Enne lõppu kasutasin veel ära pakutud energiakommi ja ka kohvipunktis tegin peatuse.

Riietus oleks võinud olla veel kergem – võrksärk + Peko dressikas oleks olnud piisav, mul oli veel 1 pikk spordisärk lisaks. Õnneks ei higistanud krampideni, mida on juhtunud paaril korral rogainil, kui joogiga pole õigeaegselt taastatud veevarusid.

Lõpetades sain kohe medali kaela ja shokolaadi. Enne ümberriietumist tegin veel ühe kohvi. Märjad(higised) riided kaalusid ikka päris palju. Õhtul kaalul olles oli seda ka näha. Ehk hakkasid suusadki lõpus pisut paremini libisema, kuna vales kohas olev pidamismääre sai otsa ja kehakaal vähenes ?! Keda algselt endaga samamasse „tugevusklassi“ paigutasin, olid juba jõudnud riided ära vahetada L . Mis ikka, suundusin supile ja proovisin kodust online infot saada, kuidas Emilyl ja Liisal läheb. Emily oli, nagu arvata, kenasti alustanud ja juhtis juba esimeses TP-s Liisa ees ~15 min. Ja vahe suurenes lõpuks 55 minutini.

Supilt tagasi tulles ja lõpetajaid vastu võtma suundudes, pidasid mind kinni kaks eredalt riietatud noort, kes pakkusid ergutavat Liptoni teed. Poiss kõnetas ja küsis teed pakkudes, ega ma juhuslikul Luik ei ole. Raputasin pead. Aga seepeale naeris teine teepakkuja (tüdruk) :“ Kas sa siis ei tunne, see on ju minu isa pillimees !!!“ Vaatasin nüüd ka tüdruku poole, see oli ju Triinu Purik. Kõhutäis naerda kõigile ! J

Teine üllatus oli finišis näha oma onutütart Riinat, kes oli lõpuga isegi Liisast mööda saanud. Oli rõõmus ja õnnelik esimese maratoni puhul ja seda kõigest ~ 30km eeltreeninguga ! Väiksemaid üllatusi oli veelgi, aga oodates juba üle 2 tunni hakkasid jalad külmetama ja oli aeg bussi suunas liikuda, parklasse number 3. Seltskonnast viimasena saabus, ehk siis enim nautis 31 kilomeetrit Aare Poolak, kes oli ettevõtmisega väga rahul. Ja tänas mind kutse eest tulla maratonile. Minu kutse tuli aga seetõttu, et mul oli registreerimise eel plaan Peko klubist  välja ajada vähemalt 10 täiskasvanud startijat, et pisut soodsamat registreeringut saada.

Lühikokkuvõttena olid kõik päevaga rahul, peale minu ja Liisa (kes enam ei lubanud suusamaratonile tulla, kuna kõik sõltub suuskadest ja eelistab jooksu, kus pole selliseid tegureid mängus). Näis-näis ! Aga mul siis igasugu mõtted, ainult mitte sellist nagu Liisal. Võrdlesin tänast sõitu selliselt, et kui teised sõitsid 63 km, siis mina oleks libisenud vähemalt 70 või isegi 73 kilomeetrit, kui mul oleks suusad määritud nagu Algo Kärbil.

Kodus vaatasin veel järgi, et palju  nende suuskade esimene kasutaja ja pidamisala märkija Raul Olle siis kaalub, selgus, et 81 kg, mina 96+ !