Algusest. Teema on Tartu Maraton.
Olen praeguseks hetkeks osalenud sellel "suusatajate laulupeol" 6 kord. 1984,1987,1991 siis pikk paus ja siis 2011-2013. Jätkaks niiakaua, kui tervis alt ei vea, kuni tervis alt veab. Kui eelmise aasta juunis tekkinud vasaku puusa probleem, ei lase enam korralikult suusatada, siis sõidan paaristõugetega ka selle 63 km läbi. Vot selline plaan. Sest viha (eriti enda peale) on ikka päris suur. Ikkagi omast arust sportlane veel !
Aasta Start Finish Aeg Koht kl Kommentaar
2011 4960 3558 5:55:17 M45 321 Sõitsin Kaisaga koos 40km, siis andsin tuld, möödusin 20 km jooksul ~500-st. Külma -20, lõpus -15 Suusk lippas hullult hästi.
2012 3495 2163 4:46:45 M45 258 Sõitsin üksi, pool maad oli suusk OK , siis hakkas sadama ja
ilm soojenes. libisemine halvenes, aga jaksu oli lõpuni punnitada.
2013 2191 2586 4:36:01 M45 320 Pisut pikemalt...Mõned tuttavad kellega võrrelda
| koht | nr | nimi | MATU | ANDE | KUUTSE | PEEBU | PALU | Eelviim. Vaheaeg | HELLENURME | Viimane vaheaeg | finish | vanus_kl | kl_koht | kordi |
| 574 | 539 | Toomas Rein | 0:36:37.9 | 1:13:50.9 | 1:45:29.3 | 2:10:31.0 | 2:35:07.8 | 0:24:13 | 2:59:20.4 | 0:33:47 | 3:33:07.5 | M50 | 25 | 21 |
| 730 | 863 | Meitus Jaanus | 0:39:04.9 | 1:17:55.1 | 1:50:38.4 | 2:16:38.4 | 2:41:54.2 | 0:24:05 | 3:05:59.4 | 0:32:21 | 3:38:20.6 | M45 | 99 | 4 |
| 854 | 947 | Loosaar Vahur | 0:41:00.6 | 1:21:04.1 | 1:54:42.3 | 2:20:49.8 | 2:46:07.9 | 0:24:28 | 3:10:35.1 | 0:32:48 | 3:43:23.6 | M45 | 118 | 8 |
| 1362 | 1674 | Toomas Toivo | 0:42:01.7 | 1:23:10.9 | 1:58:27.9 | 2:27:42.3 | 2:55:51.9 | 0:26:23 | 3:22:14.6 | 0:37:40 | 3:59:54.0 | M55 | 45 | 8 |
| 1858 | 1561 | Mälberg Meelis | 0:44:31.4 | 1:28:53.5 | 2:07:01.2 | 2:37:07.0 | 3:05:54.4 | 0:29:05 | 3:34:59.2 | 0:39:15 | 4:14:14.5 | M40 | 385 | 10 |
| 1866 | 2167 | Kalle Rein | 0:49:14.0 | 1:34:18.8 | 2:11:18.2 | 2:40:05.0 | 3:08:45.3 | 0:28:02 | 3:36:47.5 | 0:37:44 | 4:14:31.1 | M35 | 348 | 4 |
| 2072 | 2410 | Valdmaa Erik | 0:46:58.9 | 1:32:11.8 | 2:10:39.1 | 2:41:42.5 | 3:11:58.0 | 0:29:31 | 3:41:29.1 | 0:40:06 | 4:21:35.6 | M21 | 554 | 4 |
| 2279 | 3219 | Maidla Meelis | 0:49:44.3 | 1:36:30.6 | 2:15:24.2 | 2:47:25.2 | 3:18:18.1 | 0:29:02 | 3:47:20.9 | 0:39:23 | 4:26:43.9 | M45 | 291 | 20 |
| 2454 | 2872 | Kalbus Hugo | 0:51:57.1 | 1:39:02.9 | 2:18:21.8 | 2:49:34.9 | 3:20:33.2 | 0:29:29 | 3:50:02.5 | 0:42:03 | 4:32:05.1 | M50 | 157 | 17 |
| 2586 | 2191 | Raudkepp Einar | 0:49:20.7 | 1:39:11.8 | 2:21:21.2 | 2:54:35.0 | 3:27:21.6 | 0:29:01 | 3:56:22.2 | 0:39:39 | 4:36:01.2 | M45 | 320 | 6 |
| 3547 | 2966 | Needo Ülo | 1:00:57.2 | 1:54:45.1 | 2:39:22.9 | 3:14:51.0 | 3:49:26.6 | 0:31:35 | 4:21:01.9 | 0:43:07 | 5:04:08.2 | M60 | 104 | 15 |
| 4028 | 3888 | Joonas Erika | 0:57:10.3 | 1:52:36.4 | 2:39:42.9 | 3:17:40.3 | 3:54:26.9 | 0:35:14 | 4:29:40.3 | 0:49:26 | 5:19:06.0 | N40 | 54 | 4 |
Aga siis sellest maratonist pikemalt.
Kui jooksmine sai suvel joostud (puusa tõttu), siis polnud ma ka veel kindel, kas suusatamine on võimalik. Arvasin, et uisku peaks ikka saama, aga klassikaga võib tekkida probleem. Ei hakanud siiski püssi põõsasse viskama ja esimese lumega tegin katsed ära. Puus lubas liikuda, isegi 1,5 tundi. Edasi ei katsetanud. Kui aega ja ilma oli, sai ikka õhtuti valgustatud rada (1,6km) „hõõrutud“. Päevikut ei pidanud, aga telefoni GPS-iga üritasin võimalusel ikka kilomeetreid lugeda. No 200 sai juba valgustatud rajal kindlalt täis + orienteerumisvõistlused ja veel mõni ilma GPS-ita sõit juurde. Ehk siis 300 ikka. Lisaks veel mõned korrad jõusaalis. Maratoni eelnädalal sai ikka suhteliselt palju mõlgutatud mõtteid ja vaadatud ilmaprognoosi. Lootsin väga, et tuleb külmakraade, et rada oleks hea. Seda soovisin just seetõttu, et kehakaal pole just eriti sobilik pehmel rajal sõitmiseks (pikkus 187 ja kaal koos suusasaabastega ehk ~96-97). Suusad olin varakult broneerinud Ego käest. Väidetavalt 3-4 aastat tagasi Raul Olle käest kasutatutena ostetud, kuid heas korras. Kusjuures samad suusad olen Ego’lt juba 3. korda võtnud TM jaoks. Olin kindel, et ise ei saa suuskade ettevalmistusega hakkama ja lootsin, et vana maratonihunt Rein Toomas aitab mind. Ja aitaski. Lasin ka Emily suusad tal ette valmistada. Parafiin sai kõrgflooriga ja pidamiseks see, mis oli soovitatud TM kodukal VR45. Veel maratoni eelõhtul käisime Emilyga staadionil proovimas, et kas ikka peavad. Kuna klassikajälg ei olnud päris selline nagu TM-l, siis hindasime suusad sobivaks. Pigem hästi pidavaks ja libisemisele väga rõhku ei pööranud. Korra tundus, et Emilyl lippas isegi paremini. Kuna Liisa sai ka 31 km–le üles antud, siis oli veel lahendamata, millised suusad ta saab. Peko’lt laenatud Madshused oli küll hea põhjaga, kui selgus, et painet pole sugugi. Saime Toivoga jutule, et tal ühed vanad Visud. Nende põhjad olid küll päevi näinud, Even nimetas neid isegi „mullasuuskadeks“, kuid paine oli siiski veel olemas. Sai siis mitu kihti parafiini lisatud ja 1 kiht ka pidamist, et hommikul Ülol oleks näha pidamisala ja ta paneks veel 1 kihi juurde. ~kell 00 sain siis voodisse. Uni tuli kiirelt ja äratus samuti. Puder tehtud-söödud, aeg möödus kiirelt ja sõit Otepää poole algas kell 6.40. Ilm oli sobiv, -8. Starti jõudsime õigeaegselt. Sain suusad oma stardigrupi (2001-2500) esimesse ritta maha panna ! Siis viisin oma riietepaki veoautosse, WC ja siis uuesti starti. Kõik tundus väga hea olevat. Avastasin enda kõrval ka startimas Maret Vaheri, kellega küll ei plaaninud võidusõitu, teades tema tugevust. Samas ei saagi vist teada, millal ta lõpetas, sest … ei ole teda ei stardi-ega finišiprotokollis J.
Seistes stardikoridoris rääkis midagi reporter ja kellelegi anti sõna, kuid millest jutt, see jäi helikopteri müra tõttu raskesti arusaadavaks.
Peale stardipauku sai paarikümne sekundi pärast juba liikuma, esialgu aeglaselt ja ettevaatlikult, aga paari kilomeetri pärast juba võis tunda, et pulss on tõusnud. Ja kui esimene järsk tõus oli, mis tuli käte najal võtta, siis ei olnud enam stardikrampi sees. Kuid…miski ei olnud päris see. Ja mida edasi, seda kindlam olin, et mu suuskadel pole väga head „lipet“. Asi sai päris selgeks, kui laugetel laskumistel vajusid mul eest vaevu keppe liigutavad suusatajad, samas kui ise lükkasin ikka isuga. Mõtlesin, et ehk on siis võimalik mul tõusudel see tasa teha, kuid ka tõusud nõudsid kätelt paraja koormuse. Mis siis ikka, lootsin veel, et ehk midagi muutub, lohutasin ennast. I toidupunkti jõudes olin siiski juba päris veendunud, et ei suuda seda tempot pikalt hoida, kuna sõita veel 50km. Ühekaupa möödusid minust tuttavad (Rein Kalle, Meelis Maidla, Hugo Kalbus). Vahetasime lühiinfot. Meelis soovitas suusad teisipidi jalga panna J ehk peab ja lippab paremini. Peebu TP-s otsustasin abi paluda määrdemeestelt. Tundsin seal tegutsevatest Kristo Heinmanni. Kuid lohutust ei saanud, kuna nemad lisasid hädalistele vaid pidamist, aga libisemise parandamiseks kiiret lahendust nad ei pakkunud. Midagi siiski määrisid suuskadele alla, kuid lootust eriti ei andnud. Ütlesin veel isegi neile, et olgu siis kasvõi psühholoogilinegi mõju nagu paljude rohtudega üldse. Lükkasin punktist välja ja kannatasin edasi. Endiselt said isegi kergekaallased mäest enne alla kui mina ja kui mõni samakaaluline trehvas kõrvale, siis tekitas möödudes lausa tõmbetuule. Enesetunnet see ei paranda… Igasuguseid mõtteid tekkis selle 4 ja poole tunni jooksul.
Katkestamine… ei, siis tuleb järgmisel aastal startida tagant poolt.
Miks ei libise … teistel on pulber all, mul mitte, miks ma kokku hoidsin.
Olen vähe trenni teinud teistega võrreldes…. no nad ei lükkagi nii kõvasti, aga liiguvad ikka mööda.
Siis tuli ka mõte, et ehk on pidamise alaga miskit valesti… jah, seda ma ju ei kontrollinud, aga kehakaal ju pole vähenenud, vaid ikka tõusnud.
Päeva nael ! Pean ise suuskade määrimise (ka klassikaks) selgeks saama … Järgmisel aastal tooge mulle suusad hooldamiseks !
Tiksusin siis nende mõtetega edasi, kuni järjest väiksemaks jäi kilomeetrite arv lõpuni. Päris rasket hetke ei tulnudki, kuid tööd tegin pidevalt ja rohkem kui kõrvalolevad kaassõitjad. Kuna korralikku vahelduvsammu lamedamatel tõusudel ei saanud teha, siis kasutasin ikka paaristõuget, mis selja lõpuks valusaks tegi. 15 km enne lõppu oli juba see valu ühtlaselt tuntav, kuid siiski mitte segav. Aeg-ajalt tuli selg lihtsalt sirgeks ajada. Eelviimasest TP-st möödudes oli tunda, et saab sama tempoga lõpuni välja võideldud. Tasasel maal enam eriti keegi minust mööda ei saanud. Vaadates ka viimaseid vaheaegu, siis olin oma tempo suutnud viia võrdseks 2000 koha peal sõitjatega. Sundisin ennast väikese lootusega, et ehk jõuan säilitada koha 2500 seas, ehk siis sama stardigrupp järgmisel aastal. Aga …enne sai maa ja aeg otsa. Parandasin küll eelmise aasta aega 9 min, kuid koht kukkus 423 kohta, mis osaliselt seotud osavõtjate arvuga ja osaliselt üldise parema libisemisega (konkurentidel). Rajal kukkumist ette ei tulnud, külla aga koperdasin korra oma mustikajoogiga põlvili. Ühte kukkumiste seeriat nägin, aga mitte nii hullu.
Lisaks kodus söödule-joodule kasutasin igas TP-s TM pakutavaid jooke. Tavaliselt jõujook ja mustikasupp ning lisaks ikka kurki ja rosinaid, 1 kukli ja 1 banaanitüki.
Enne lõppu kasutasin veel ära pakutud energiakommi ja ka kohvipunktis tegin peatuse.
Riietus oleks võinud olla veel kergem – võrksärk + Peko dressikas oleks olnud piisav, mul oli veel 1 pikk spordisärk lisaks. Õnneks ei higistanud krampideni, mida on juhtunud paaril korral rogainil, kui joogiga pole õigeaegselt taastatud veevarusid.
Lõpetades sain kohe medali kaela ja shokolaadi. Enne ümberriietumist tegin veel ühe kohvi. Märjad(higised) riided kaalusid ikka päris palju. Õhtul kaalul olles oli seda ka näha. Ehk hakkasid suusadki lõpus pisut paremini libisema, kuna vales kohas olev pidamismääre sai otsa ja kehakaal vähenes ?! Keda algselt endaga samamasse „tugevusklassi“ paigutasin, olid juba jõudnud riided ära vahetada L . Mis ikka, suundusin supile ja proovisin kodust online infot saada, kuidas Emilyl ja Liisal läheb. Emily oli, nagu arvata, kenasti alustanud ja juhtis juba esimeses TP-s Liisa ees ~15 min. Ja vahe suurenes lõpuks 55 minutini.
Supilt tagasi tulles ja lõpetajaid vastu võtma suundudes, pidasid mind kinni kaks eredalt riietatud noort, kes pakkusid ergutavat Liptoni teed. Poiss kõnetas ja küsis teed pakkudes, ega ma juhuslikul Luik ei ole. Raputasin pead. Aga seepeale naeris teine teepakkuja (tüdruk) :“ Kas sa siis ei tunne, see on ju minu isa pillimees !!!“ Vaatasin nüüd ka tüdruku poole, see oli ju Triinu Purik. Kõhutäis naerda kõigile ! J
Teine üllatus oli finišis näha oma onutütart Riinat, kes oli lõpuga isegi Liisast mööda saanud. Oli rõõmus ja õnnelik esimese maratoni puhul ja seda kõigest ~ 30km eeltreeninguga ! Väiksemaid üllatusi oli veelgi, aga oodates juba üle 2 tunni hakkasid jalad külmetama ja oli aeg bussi suunas liikuda, parklasse number 3. Seltskonnast viimasena saabus, ehk siis enim nautis 31 kilomeetrit Aare Poolak, kes oli ettevõtmisega väga rahul. Ja tänas mind kutse eest tulla maratonile. Minu kutse tuli aga seetõttu, et mul oli registreerimise eel plaan Peko klubist välja ajada vähemalt 10 täiskasvanud startijat, et pisut soodsamat registreeringut saada.
Lühikokkuvõttena olid kõik päevaga rahul, peale minu ja Liisa (kes enam ei lubanud suusamaratonile tulla, kuna kõik sõltub suuskadest ja eelistab jooksu, kus pole selliseid tegureid mängus). Näis-näis ! Aga mul siis igasugu mõtted, ainult mitte sellist nagu Liisal. Võrdlesin tänast sõitu selliselt, et kui teised sõitsid 63 km, siis mina oleks libisenud vähemalt 70 või isegi 73 kilomeetrit, kui mul oleks suusad määritud nagu Algo Kärbil.
Kodus vaatasin veel järgi, et palju nende suuskade esimene kasutaja ja pidamisala märkija Raul Olle siis kaalub, selgus, et 81 kg, mina 96+ !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar